Tartu Ülikooli kammerkoor sündis 1971. aastal. Vaike Uibopuu ja Tiiu Otsuse loodud üliõpilaskollektiiv on oma esimesest hooajast peale tegev kontsertkoorina ning läbi poole sajandi on kooriga töötanud seitse dirigenti, kes kõik on andnud oma väärika panuse ülikooli nime all tegutseva kollektiivi kasvamisel koorimuusika üheks kirkamaks suunanäitajaks.

Alates 2001. aastast on koori ees Võrumaa juurtega Triin Koch, kelle haare ulatub oma regioonist ammu väljapoole – alates 2007. aastast on ta olnud üld- või liigijuht kõikidel üleriigilistel laulupidudel, lisaks lugegu igaüks ise kokku tema kaasalöömised kohalike laulupäevade kunstilistes toimkondades.

Juubelikontsert Tallinna Mustpeade majas oli kõike muud kui harjumuspärane koorikontsert. Jah, me teame, et ülikooli kammerkoor on viimase 6–7 aasta jooksul tulnud publiku ette lavastatud kontsertidega, juubelisünnipäeva puhul tehtud eri kunstivaldkondade põimik  "Kaksikpühendus" teeb koori ajaloole aga eriti sügava kummarduse.

Kogu oma tegevuse ajal on ülikooli kammerkoor pidanud oluliseks Eesti muusika esitamist, tellimist ja propageerimist ning ka sünnipäevakontsert oli selles mõttes luksuslik, kontserdi esimese poole täitis eesti naisheliloojate kirjutatu, klassikud kõrvuti nüüdisloojatega. Õhtu avanumbriks kõlas koorile pühendatud teos Maria Kõrvits / Joel Sang "Mina see olin" (2014) ja esimese osa lõpuks Galina Grigorjeva koori juubelile pühendatud tsükkel "Vaimulikud laulud" (2020). Nende kahe vahele mahtusid Miina Härma, Ester Mägi, Evelin Seppar ja Mariliis Valkonen teostega, mis ülistavad elu, noorust, armastust ja kevade igavest taastärkamist.

Esimene teos valgus publiku sekka kui kevadine oja ja aistingud lõi veel rohkem lõkkele, kui Mustpeade maja kivisammastest said läbi videoinstallatsioonide matsakate kaskede tüved. Korraga olime saalitäie kokkutulnuiga raagus kevadises kasetihnikus, kus oodati kevadet ja – nagu ikka elus – otsiti õnne. Ester Mägi teoste värvikad kujundid olid mõjusad kui hästi hoitud saladus; Mägi kõrval sajand tagasi Miina Härma kirjutatud nooruse ülistamise laul kui hümn inimkonna elueliksiirile, siis peadpidi sirelikobaratest õite otsimine, esimese armuvalu magusvalu varjund ja kobarati linnuparved taevaservas – kõik need joonistusid delikaatselt, uskumatute värvikraadidega nii helis kui pildis saali seintele ja lakke, unenäolised pildiread toetamas laulude kord igikestvat, kord pea tundmatut meloodiat. Imeline kogemus!

Ja kui Galina Grigorjeva teose ajaks koondus kammerkoor üles rõdule (mis on olnud alati kuidagi pigem hilinejate kontserdikülastajate koht), tekkis väga selge paralleel pühakoja kooripealsega ja õigeusukiriku paasaajale toetudes sai sümbol seda vägevamaks.

Kontserdi teises pooles tuli ettekandele Veljo Tormise muusika, täpsemalt valik tema 1980. aastatel ühiskonnakriitikana sündinud teostest, näiteks kaks Hando Runneli tekstidele kirjutatud teost: "Viru vanne" (1980) ja "Mõtisklusi Hando Runneliga" (1981/2002), lisaks kõlas veel kimbuke Tormise tähtteoseid.

Kammerkoor oli selleks kontserdipooleks ümber riietunud valgetesse kaitseülikondadesse – säärastesse, mida oleme kahel viimasel aastal näinud kandvat meditsiinitöötajaid. Hando Runneli tekstile kirjutatud "Viru vanne" ettekandeks rivistuti laua taha nagu pühal õhtusöömaajal, mis tekitas omakorda veel ühe paralleeli lähiajalukku, nimelt oli president Alar Karise kontserdiga samal päeval toimunud Asutava Kogu mälestustahvli avamisel öelnud, et 103-aastaseks saanud riigikogul (ja ka selle eelkäijal Asutaval Kogul) on kõigil valitutel kanda olnud vastutusrikas ülesanne: seista oma riigi ja rahva eest. Ühiskonnakriitilised Runneli tekstid mõjusid kontserdiõhtul sama aktuaalselt kui 40 aastat tagasi.

Koori juubelikontsert oli kordumatu (julgen öelda enneolematu) sündmus, kus kokku said väga hästi seotud muusikaline väärismaterjal, läbikomponeeritud koori liikumine (lavastajad Katrin Pärn ja Janek Savolainen Vanemuise teatrist), delikaatne valgus (valguskunstnik Priidu Adlas Eesti Draamateaterist) ning peenhäälestusega tunnetatud videoinstallatsioonid (videokunstnik Argo Valdmaa Endla teatrist). Erinevate kunstnike ja artistide ühisloomingus sündinud lavastuslik muusikaõhtu toetas alateadlikult kõiki meie rahvusliku iseolemise väärtusi – mets, üheshingamine, päikesevalgus – jättes vaatamata ümbritsevale valusale ajale hinge heledalt kriipiva hella märgi.

Oli teistsugune, väga eriline ja väljapeetud õhtu. Ka Alar Karis oli ülikooli kammerkoori kontserti kuulamas ja ütles kommentaaris Klassikaraadio saatele "Luukamber", et sellistel õhtutel meenutab ta uhkusega aegu, kui oli Tartu Ülikooli rektor.*

Pealkiri pärineb Gustav Suitsu luuletusest "Nooruse unenägu" (1904)

*Alar Karis oli Tartu Ülikooli rektor 2007–2012.