Ann-Lisett Rebane (ALR): Oled varemgi Eestis esinenud. Mis mulje Eestist ja laiemalt see Euroopa osa sulle on jätnud?

José González (JG): Üldiselt on siin väga palju tuttavlikku. Põhjamaadel ja Baltikumil on palju ühist, aga samas on siin mulle kui rootslasele ka miskit eksootilist. Keel tundub päris keeruline ja siin on pisut idapärasem fiiling, aga kokkuvõttes on kõige rabavam ikkagi see, kuivõrd sarnased me oleme.

Katariina Kivi (KK): Oled omajagu mööda ilma tuuritanud. Mis on su lemmik esinemispaik?

JG: Üks, mille välja tooksin, on Palau de la Música Catalana Barcelonas. See on nagu kirik, ent ehitatud spetsiaalselt kontsertideks. Sealne esinemine ja publik on olnud üks eredamaid elamusi. Mõned esmapilgul mitte kõige huvitavamad paigad muutuvad aga põnevateks, kui neisse saabuvad inimesed. Näiteks esinesin ühes Palma de Mallorca eeslinna klubis, mis nägi üsna igav välja, ent niipea, kui see täitus kaasaelava ja laulva rahvaga, sai sellest üks mu lemmikpaiku. Alati ei määra kontserdipaiga taseme selle seinad ja maalingud.

ALR: Kuidas su mahe muusika ja sõnum mõjub maades, kus inglise keelt väga ei räägita?

JG: Tundub, et üllatavalt hästi, nii et küllap on selles midagi universaalset. Minu akustiline kitarrimäng ja üsna low-key muusika on omane üsna paljude maade folgitraditsioonidele. Nüüd on mul ka mõned hispaaniakeelsed laulud, vast mõjun nendega veel pisut multikultuursemalt.

KK: Keel ei takista muusika mõistmist?

JG: Noh, ma kuulasin ka teie muusikat ilma sõnakestki mõistmata. Kauni hääle mõju on väga universaalne ja võimas.

ALR: Räägiks su viimasest albumist "Local Valley". Kui kaua kulus aega esimestest ideedest kuni lõpptoote, täispika albumini?

JG: Oma kuus aastat. Mõned demod olid mul olemas juba kolmanda sooloalbumi (Vestiges & Claws, 2015) üllitamise ajast. 2018–19 hakkasin keskendunumalt tegutsema, erinevaid lähenemisi ja ideid katsetama ning ka sõnu kirjutama – just see võtab mul tavaliselt kõige rohkem aega. Sündis ka tütar, kelle kõrvalt tuli aega leida. Püüdsin olla hea abikaasa. Niipea kui tütar lasteaeda läks, sain rohkem keskenduda muusikale, mitte ainult kitarrimängule, vaid näiteks ka trummimasinatele.

ALR: Kas tundsid ka survet plaat varem välja lasta? Kuus aastat albumite vahel on päris pikk aeg.  

JG: Sisemine surve on alati olemas, nii et sean endale eesmärgid ja räägin neist oma mänedžeridele ja leibelile, kes lähevad seepeale elevile ja hakkavad plaane tegema, nii et sisemisest survest saab väline surve, sest eks neil on ju oma ettekujutus, millal ma peaks tuuritama ja millal plaadi ilmutama. Nii ka seekord, kuigi pandeemia tõttu läks pisut teisiti. Mul olid lood valmis ja enamus neist ka salvestatud, ent korraga polnudki suurt mõtet albumit väljalaskmisega kiirustada. Sain paar kuud lisaaega lugude viimistlemiseks.

ALR: Kuidas otsustad, kas üks või teine lugu või kogu album on valmis maailma lendama?

JG: Mul on mõned oma trikid. Näiteks kuulan kõiki demosid erinevas oludes ja meeleoludes. Joostes, kõlaritest, väga valjult, väga vaikselt jne. Siis pean vahet, näiteks paar nädalat, kuulan uuesti ja tegelen demodega, kuni ei leia neist enam pisiasju, mis mind häiriks – olgu nendeks kitarril valesti mängitud noot, mitte piisava tundelisusega laulmine või sõnad, mis ei riimu. Miski, mis võib alguses tunduda kui suur kala, võib pärast mõningast pausi igati töötada. Käin sel moel kõik lood üle. 

KK: Oled varem intervjuudes öelnud, et sõnade kirjutamine võib sulle paras pähkel olla. Kas oled sellest üle saanud? Mis tuleb enne, kas sõnad ja siis meloodia või vastupidi?

JG: Alati tuleb kõigepealt kitarr, siis meloodia ja siis sõnad. Olid ajad, mil ma eriti ei nautinud sõnade kirjutamist, aga aastate möödudes tunnen end küpsemana. Just selle albumi puhul ei tundnud ma soorituspinget, kirjutatu ühtis rohkem mu enda peas toimuvaga, oli mu enda huvide pikendus. Olin palju raamatuid lugenud, millest sain inspiratsiooni. Nii et jah, ma ei näe sõnade kirjutamist enam kui takistust, kui "paratamatut pahet".

ALR: Sel albumil laulad kokku kolmes keeles. Kas mõtlesid ette, mis keeles mingi lugu peaks kõlama või sündisid lood iseenesest ühes või teises keeles?

JG: Nii ja naa. "El Invento" puhul tundsin kohe, et see peaks olema hispaaniakeelne. Oli tunne, et tahaks teha klassikalist laulja-laulukirjutaja lugu, kummarduse mind mõjutanud artistidele nagu Sergio Rodriguez (Kuuba laulja-laululooja, nueva trova liikumise juht), kelle muusikaga ma üles kasvasin. Siis on sellised lood nagu "Swing", mille sõnad kirjutasin alguses rootsi keeles, aga need mõjusid pisut totakalt, nii et kirjutasin need inglise keelde ümber. "En Stund På Jorden" on (Iraani-Rootsi poplaulja Laleh'i) cover, ma ei kirjutanud seda ise, aga tundus, et plaadile sobib selline poeetiline, rahulik jätkulugu. Rootsikeelsena tundus see isiklikum.

KK: Kas oli raske tulla välja lugudega keeles, milles sa polnud varem kirjutanud ja laulnud?

JG: Selle albumi puhul tundus see loomulik. Aga mäletan, et oma kolmanda albumi lugusid tehes oli mul samuti kavatsus kirjutada hispaania ja rootsi keeles. Hakkasin pihta, aga jäin toppama. Kas teie olete oma lugude keelevalikuga rahul?

KK: Pole kunagi tundunud, et see takistus oleks. Meil on üks ingliskeelne lugu. Muusika on muusika, inimesed saavad vibe'i kätte. Millised "Local Valley" lood sulle kõige südamelähedasemad on?

JG: "El Invento" on kindlasti võtmelugu. Selles on mulle olulised teemad nagu humanism, kultuur kui lohutus ja samas mõtete turgutaja. Lugu, mis on mu jaoks kasvanud, on "Tjomme", mis tähendab Göteborgi slängis "tüüpi". Seda on laivis lahe teha. Tahan esitada mitte ainult harmoonilist ja ilusat muusikat, vaid ka midagi groovy'mat, mõne jaoks võib-olla ka väljakutsuvamat.

ALR: Väljakutsuvatest lugudest rääkides ... Su muusika on üsna tugevalt ideoloogiline. Kas otsid võimalust kaasa rääkida üsna keerukatel teemadel või pigem lased muusikal enda eest rääkida?

JG: Eks mu muusikas on kihte. Püüan teha nii, et selleks oleks meeldivate harmooniate kiht, mida inimesed saavad nautida ilma tähendusse süüvimata, aga aeg-ajalt on vaja ka miskit räpasemat või tulisemat, mis paneks inimesi mõtlema, või isegi negatiivselt reageerima. See lisab albumile kunstilise mõõtme. Vahel esitan küsimusi, ilma otseselt arutelus osalemiseta, vahel näitan välja, mida asjast arvan. Näiteks väljendan pettumust religioonis, terve mõistuse puudumise üle.

KK: Oled sa mingil teemal kellegagi tuliseid vaidlusi pidanud?

JG: Jaa, ikka, Tuliselt, just nimelt, aga siiski alati sõbralikult, lõpetades tõdemusega "jätan endale õiguse eriarvamusele", "võtame selle peale" jne. Nii mõnigi ei ole üldse nõus sellega, mida ma esindan, aga mul on alati huvitav kuulda, mida inimesed mõtlevad.

KK: Kuidas sündis albumi kaanekujundus?

JG: Selle tegi mu tüdruksõber Hannele Fernström, kes on varemgi albumikujundusi teinud. "Local Valley" kujunduse üle arutama hakates tahtsime mõlemad joonelt kasutada rohkem värve. Inspireeris Rootsi tekstiilikunstnik Josef Frank, kes kasutas oma lillede, taimede ja loomade kujutiste taustavärvina tavaliselt musta või valget. Loomad sel kujundusel kehastavad erinevaid inimtüüpe või ideid inimkonnast. Keskel on pelikan, seal on peeglisse vahtivad ahvid, aeglane kilpkonn jne.

"Local Valley" kaant illustreerivad loomad viitavad ka "moraalivundamentide" loojast Jonathan Haidti käitumispsühholoogia mudelile, "maakerale oma kinnisideedesse takerdunud inimkonna kaht vastakat hõimu, kes ei suuda näha asju teise vaatenurgast".

ALR: Kui palju üldse laenad mõjutusi väljapoolt ja kui palju sul on aega vaadata-kuulata, mida teised loovad?

JG: Kunagi kuulasin väga palju muusikat ja olin sellest loomulikult mõjutatud. Teismelisena kuulasin näiteks Paul Simonit, biitleid jt. ning püüdsin neid jäljendada, aga aja jooksul, oma stiili välja kujunedes, hakkasin inspiratsiooni otsima pigem muudest žanritest. Viimase albumi tegemise laines kuulasin küll palju-palju vähem muusikat. Kuulasin pigem taskuhäälinguid ja lugesin raamatuid ning keskendusin oma lugude viimistlemisele.

KK: Mis on sinu jaoks inspiratsioon?

JG: Hea küsimus. Ma arvan, et on midagi tõeliselt huvitavat selles, kui teha asju lihtsalt meelelahutuseks, ajaviiteks. Istuda kitarriga maha ja jämmida, jääda luupima, avastada, et aeg läheb ja sa lihtsalt teed midagi, end unustades ja hetkes viibides. Samas olen ma väga analüütiline, nii et niipea, kui jämmid ja demod on tehtud, inspireerib mind teatud tasemeni jõuda. Saavutada seda, et lugu kõlab spontaanselt, ent lisada sellele pöördeid ja vinte, keerukust ja tihedust. Mind huvitab kunstis mittetäiuslikkuse kontsept.

ALR: Nagu kirjanikud ütlevad: "Kirjuta purjus peaga, toimeta kainena". "Purjus" tähendab siinkohal "inspireeritud".

JG: Jah, see kõlab küll nagu hea valem. Aga küsimusele "mis on inspiratsioon" mul polegi vastust.

KK: On sul meile ka mõni kultuurisoovitus?

JG: Soovitaksin bioloogi Steve Stewart-Williamsi raamatut "Ahv, kes mõistis universumit: kuidas mõte ja kultuur arenevad" ("The Ape that Understood the Universe: How the Mind and Culture Evolve"), mis räägib sellest, kuidas me oleme küll ahvid, kuid samas midagi palju enamat.

José Gonzáleze kontsert toimub Tallinnas Alexela kontserdimajas 11. juunil 2022.