Hiljutine piirangute tume pilv pea kohal, sai üheks tingimuseks teose teisaldatavus, mis ei vajaks ülesehitamiseks kunstniku enda kohalesõitu. Ühelt poolt on see vastus viimaste aastate kunstivälja priiskavust survestavale kriitikale ning teisalt maandas riske, kus ootamatud reisikeelud võiksid viimasel hetkel kahjustada väljapaneku kogukomplekti.

Kui skulptuuri transportimiseks on vaja ehitada tugev kast ja sellega laevade-rekkate abil pool tiiru maakerale peale teha, saab videoteose pilve laadida. Samas olin üllatunud, et kõik seitse kuraatorit tõstsid oma lemmikuna esile just audiovisuaalset loomingut. Enamasti ei anna ma kergekäeliselt lubadust peegeldada meediasse näituseid, mille valdavas osas moodustavad videod. Kui kontakt klassikalises mõttes füüsiliste objektidega, nagu skulptuurid, püsib niikaua kuniks tähelepanu või huvi jagub, siis video võtab teatrile või kinole omaselt su aja enda hallata. Sa kas süvened või kaotad.

Iga kord näitusel videot märgates liigun vaikselt palvetades infosildi juurde, lootuses, et tegu poleks rohkem kui viie minuti pikkuse teosega. Kui oled lubanud toidu kohta arvamust avaldada, tuleb ka kogu pläust ära süüa ja läbi seedida. Selle näituse vitsutamiseks kulus mul kusagil kaks ja pool tundi, aga endalegi üllatuslikult pidin end vägisi ekraani ette naelutama vaid Hannah Blacki teose puhul. Lihtsalt esteetika ja sisu edastamise viis ei resoneerinud minuga. Samas Cyprien Gaillardi läbiväristavatest bassilainetest saadetud analoogfilmi, Jonna Kina ootamatu vaatenurgaga loojutustamist ja Lucia Nimcova karmi Karpaadi mägiräppi vaatasin koduvalt.

Teosed ei moodusta kontseptuaalset tervikut ja see pole ka olnud Raudsepa soov. Pigem on tegu väga kvaliteetse kunstimaailma Youtube´i diskoga, kus iga kuraator on pannud peale oma lemmikloo. Seetõttu oleks kunstnike suhtes ülekohtune katse pressida iga video sisuline tagasiside ERR-i poolt minu käsutusse usaldatud 3000 tähemärgi sisse.

See, mis ühelt poolt mõjub seosetu kakofooniana toimib teisalt sarnasest põlvkonnast pärit kunstitöötajate suurepärase portreeloona. Iga teos on paratamatult ka kuraatori enda nägu. Nagu räpib Eminem "Look / if you had one shot / or one opportunity...", siis valid end esindama just endanäolise teose. Umbes nagu valimistel hääletades, kus pead sedelile märkima nime, kes on olemuselt ja mõttemaailmalt kõige enam sinu sarnane.

Üks, mida EKKM-i puhul imetlen, on julgus usaldada külaliskuraatorit või kunstnikku. Võimalus täita kõik kolm korrust oma visiooniga on üsnagi suur amps. See hirmutab, aga samas täidab vastutaja loomingulise pingega. Põrumine on avatud otsingulise suhtumise paratamatu kaasnähtus, kuid isegi hea idee suurejooneline läbikukkumine on märksa põnevam kui turvaline kindlapealeminek. See on arvatavasti üheks põhjuseks, miks südasuvisel ajal EKKM-i maja vähemalt minu sealviibitud tundidel rahvast suhteliselt täis oli.

Tundub, et viimastel aastatel on EKKM-i suvises kavas vähemalt üks projekt, kus tegetakse  kuraatoripraktikate mõtestamisega, andes võimaluse terviku kokkupanijal end uue nurga alt avada. Sedasi muutusid kunstiteosed Marten Esko kureeritud "Tiiger ruumis" näitusel kuraatori poolseteks loomingulisteks töövahenditeks, mille abil illustreerida oma Bataille filosoofiale tuginevaid seisukohti või toimusid kogudenäitusel Maarin Mürki ja Henri Hüti RESKRIPTI ringkäigud. Mõnikord mind hirmutavad suured ühe teema kesksed näitused, isegi kui iga järgmise teosega avaneb sama hulktahuka uus külg. Meel väsib ja tekib küllastumus. Tänu "Valitud hittide" eriilmelistele teemadele ja empaatilistele videopikkustele, suutis isegi minusuguse videopõlguri tähelepanu läbi kõigi kolme korruse ergas püsida.