"Ukraina sõja kontekstis, olles siin Eestis vene päritolu, tähendab see minu jaoks seda, et mind peetakse osaks eesti kultuurist. Minu jaoks on see väga oluline teadmine," sõnas helilooja.

Ta kirjeldas, et vene juurte tõttu on teda sotsiaalmeedias rünnatud. "On nõutud, et ma avaldaksin sõja suhtes oma seisukohti või teeksin inimestele selgeks, et ma olen sõja vastu. Loomulikult olen ma sõja vastu. Ma ei tunne, et ma Eesti venelasena kuulun mingisse gruppi, kes peaks end kokku võtma ja oma seisukohti avaldama. Ma tunnen, et ma kuulun eestlaste hulka ning ma ei erine teistest eestlastes seetõttu, et mõlemad mu vanemad olid vene rahvusest. Ma mõtlen ja räägin eesti keeles ning ma tahan olla selle kultuuri osa."

Kozlova-Johannese sõnul on Lepo Sumera muusika küll suure sügavusega, kuid samas ei puudu sealt vajalik huumorimeel. Kozlova-Johannes on Lepo Sumera käe all õppinud pillide tundmist ja orkestratsiooni. "Need tunnid olid tõesti vaimustavad," kirjeldas ta.

Vahetult enne Sumera surma oli toimunud tema viimase sümfoonia esiettekanne, kuid Kozlova-Johannes haigestus ning ei saanud kontserdile füüsiliselt kohale minna, vaid pidi seda raadiost kuulama. Sumera, kes oli sümfooniat kirjutades oma õpilastele selle tagamaid avanud, oli õpilase puudumist märganud ja temas seetõttu pettunud.

"Praegu ma saan aru, et see on hästi intiimne ja isiklik kui sa avad pooleliolevat tööd oma õpilastega. See on väga suur usaldus õpilase vastu ning sel ajal ma ei mõistnud, miks ta nii pettunud on. Ta ütles, et kui meie üksteise muusikat ei kuula, siis kes seda üldse teeb," meenutas Kozlova-Johannes. "Seda püüan omakorda enda õpilasetele edasi anda, minu meelest on see tõepoolest väga oluline."