Räppar Hr. Kivi ütles kord tabavalt, et 5LOOPS on mõneti nagu Eesti hiphopi kollektiivne alateadvus. Grupeeringu diskograafia annab läbilõike eesti boombap'i skeenes toimuvast aastatel 2010 ja edasi. Olen sellega täiesti päri, nende koos- ja kaastööd on olnud spetsiifilist stiili arvestades muljetavaldavad. Eelmiste, 2013. aastal ilmunud "2013" ja 2017. aastal sündinud "2000MISIGANES" albumite taga seisid mitmed nimed, nagu projekti eestvedaja sPoom, Hr. Kivi, Tatmo Savvo, Otto Suits, Krick, Mike, Chalice, Põhjamaade Hirm, Genka ja teised žanri maastikul tuntud muusikud. 

Vastukaaluks muidu üpris kirevale pundile on tänavu mindud edasi hoopis väiksema seltskonnaga. Vähemasti instrumentaalid on sPoomi soololooming. Loopsi värvikat instrumentalistide läbilõiget arvestades on see pigem harjumatu. Looduse rüppe, vaikusesse kolinud riimi- ja biidimees sPoom on taustad ehitanud valdavalt tasasusele vastandlikuks. Mürarikkaks, rohkete teravate ja nurgeliste detailide, ülepingutatud pöörete ja nõksudega. Seda iseloomustab ehk kõige paremini träkk "Kontrolla".

Ka tekstirohkus nõuab albumi korduvat rotatsiooni, biidid ei lase mõneti sõnadel esile kerkida. Tegu on ennekõike tekstipõhise muusikaga ning kui sellele juurde liita tähelepanu nõudev biit, jookseb kuulaja fookus lihtsalt laiali. "Vaikus..." ei ole kindlasti meeleolumuusika ning vajab süvenemist. Rütmiliselt on seetõttu uus LP katkendlikuma olemisega kui eelmised, mis on varasemalt kõlanud hingelisemalt, voolavamalt ja gruuvivamalt.

Pärast pikemat pingutust kohtab helipildis aga kuhjaga meeldivaid džässilikke detaile – näiteks mõnusalt vetruv kontrabass ja trumm träkis "Teine Lvl" ning oma olemuselt UK uuekooli vabameelset džässilainet meenutav põks "LPS-5". Iga kuulamisega jääb kõrvu mõni põnev kiht. Või näiteks Krickile omane puhas hääletämber ja paika loksunud flow. sPoomi rikkalikud, kohati kelmikad ja seoseid täis riimid. Sellegipoolest on omapärane, et isegi gruuvivaks palaks ristitud "Funkilt Gruuvi" instrumentaal kõlab hakkivalt ja ei laineta nii kuis vanasti. Plaadi säravaim osa on loo "Anna" umbes 30-sekundiline aeglasema tempoga lõpuosa, mis pani pea nõtkelt taktis liikuma ja mõjus värske sõõmuna.

Lõpetuseks võiks ehk öelda, et albumi pealkiri on mõnevõrra eksitav, sest sõna vaikus resoneerib millegi puhta ja lihtsaga. Samas, duubelalbumiks reklaamitud teos saab autorite väitel veelgi mürasema järje. Näis, mis meid ees ootab, ehk peale teist osa tundubki "Vaikus..." vaikne ning tuleb oma sõnu süüa.