James Hawes "Inglismaa ajalugu" (Rahva Raamat)
Tõlkinud Kaido Kangur

Ajalugusid saab kirjutada mitut moodi. Võib teha hüperpatriootilise heroilise ajaloo või iroonilise heietuse, võib keskenduda valitsejatele ja veretöödele või pigem leiu- ja luuletajatele, võib olla kuiv aastaarvude vardasse lükkija ja läbinisti loominguline juurde- ja ümberkirjutaja, võib tükkida infosõtta või pakkuda pigem taustateadmist, tõsikindlust ja meelerahu. Ei ole mina see hindaja, kes üht või teist viisi kindlapihta muist etemaks kergitaks, kui on hästi tehtud, siis tunnustan. Suuremat osa ajaloost keegi niikuinii ei mäleta eluea piiride tõttu, nii et katsume pildi kokku panna kättesaadava materjali põhjal.

Ühe võimsa maa ajaloo ühte keskmise suurusega köitesse kokku kirjutamine on kahtlemata katsumus. Pealkiri "Inglismaa ajalugu" tundub tõepoolest pretensioonikas. Inglismaal on hulgaliselt ajalugusid ja ei mina usu, et see siin on üks, õige ja ainumas. Jah, tiitellehte keerates näeme, et algupärandi nimeks oligi "The Shortest History of England". Mis on samuti tiba kahtlane, kuna iga kell võib tulla keegi ja kirjutada veel kümme lehekülge lühema ajaloo, Bill Bryson näiteks, puhtast lustist. See ei vähenda Hawesi teose sisukust ega põnevust. Viimati ilmus eesti keeles samalt autorilt "Saksamaa lühiajalugu" ja vaatamata teatud tendentslikkusele (sõbralikult öeldes isikupärale) pani Hawes suure riigi loo täitsa koherentselt kirja. Teeb seda nüüd Inglismaagagi. Natuke keel põses ja britilik muie suunurgas.

Sedasorti raamat on just paras enne asjaomasesse kanti rändama minemist kotti sokkide ja hambaharja kõrvale visata – kõiki läheb tee peal tarvis ja raamatut pole vaja pesta, küll aga tohib korduvkasutada. 

Saara Jantunen "Infosõda" (Kultuurileht)
Tõlkinud Tuule Meri

Meediapädevuse üks radikaalsemaid, inimsõbralikumaid ja (vaimsele) tervisele kasulikumaid vorme on meediast eemale hoidmine. Infosõda ei saa kätte inimest, kes tarbib ülemeelsetes kogustes toodetavat teavet vähe ning valikuliselt. Üldiselt juhtub väga harva midagi, mis teadmiseks võtmist tasuks ning sel juhul räägib keegi sellest niikuinii. Ei jää kuulmata, kui päris pauk käib, olgu heas või halvas mõttes.

Igasugune meedia on tänapäeval suuresti iseend taasloov süsteem ja lõppkokkuvõttes teenimismudel. Mitte ilmtingimata raha teenimise, aga ka inimeste aja, tähelepanu ja ohjamise võitmise nimel käib see mäng. Iga päev ilmub avalikkuse ette suuresti samasugune hulk uudiseid, kuigi on täiesti selge, et igapäev ei juhtu võrdväärse kaalu ega väärtusega sündmusi, millest oleks patt teatamata jätta. Teatatakse kõigest, pidevalt, korduvalt, kiirustamisi ja kehvas keeles. Risustub vaimuruum. Jah, vahel on lõbus ja vahel on kurb, saab naerda ja saab nutta, ent kas maksab kõike ühtlaseks meelelahutuseks, turvaliseks tapeediks tasandada? Keegi maksab, lõppkokkuvõttes meie.

Kuidas sest paljususest terakesi välja nokkida? Kas üldse tasub? Kas on vaja mitu korda päevas teha lahti oma postikasti, heita pilku kõnefoni sisse, olla kursis kursisolemist mitteväärivaga? Saada sõltlaseks usus, et saadakse targaks? Ju see on üldise ja ühetaolise kirjaoskuse süü (või vähemasti pildivaatamisvõime süü), et mingis meediaruumis arvestatav osa inimkonnast toimetab. Täiesti vabatahtlikult. See vabatahtlikkus annab võimaluse saada alateadlikult manipuleeritud kelle iganes poolt, kel väge ja vahendeid juga juhtida. Mitte ainult juga, vaid loendamatut hulka nirekesi.

Saara Jantunen on pädevalt kirja pannud meedia kasutamise viisid ja võimalused ning selle raamatu lugemist võiks mõnes mõttes võrrelda vaktsineerimisega teatud teabetõbede vastu. Antivakserid lõpetavad siinkohal lugemise, nutikam osa inimestest teeb sedasama, ent alustab raamatu lugemisega.