2020. aastal ilmus Prantsusmaal palju seksuaalse enesemääramise teemalist kõneainet tekitanud autobiograafiline teos "Le consentement", kus kirjastaja ja režissöör Vanessa Springora räägib loo oma suhtest 30 aastat vanema kirjaniku Gabriel Matzneffiga. Teos on kirjutatud ainsuse esimeses isikus, eelkõige 14-aastase tüdruku silmade läbi – "Lolita" ümberpöördult, kui väga üldistada. "Nõusolek" on nüüdseks Anna Linda Tombi tõlkes ilmunud ka meil ja on lühikese aja jooksul siingi piisavalt kõmu tekitanud. Põhjusega.

"Nõusoleku" tugevus peitub selle sisutiheduses, mis muide keele lihtsuse ja konkreetsuse tõttu ei muuda lugemist üldse liig koormavaks. Teos on jaotatud kuueks loogiliseks peatükiks: "Laps", "Saak", "Haare", "Vabanemine", "Jälg" ja "Kirjutamine". Nagu pealkirjadest aimata võib, kirjutab Springora oma elust tema ja Matzneffi vahel toimunu kaudu. Kui esimesed neli peatükki on pühendatud eelkõige sündmuste arengule ja kontekstualiseerimisele suhte ajal, siis viimased kaks keskenduvad Springora elule-mõtisklustele pärast suhte lõppu.

Arthur Schopenhauer kirjutab "Elutarkuses" nii kaunisti, et "meie elu esimesed nelikümmend aastat annavad teksti, järgmised kolmkümmend kommentaarid sinna juurde, mis meid alles õpetab õigesti mõistma teksti tõelist mõtet ja seost, peale selle teksti moraali ja kõiki peensusi".¹ "Nõusoleku" puhul jäigi vist häirima ainult see, et autor alustab küll minavormis jutustusega lapsepõlvest ja jõuab välja täiskasvanuikka, kuid peensusteni minev analüüs toimub seejuures kogu teose vältel. Seekaudu tekib sisemine konflikt: raamatu esimesed peatükid on justkui kirjeldatud lapse silmade läbi, kuid samas sisaldavad tagasivaatelise loomuga eneseanalüüsi, mida saanuks kirjutada vaid küpses eas autor, mistõttu papa Freudi tasemel tähelepanekud mõjuvad väikese lapse omadena kentsakalt täiskasvanulikult.

Järgnevalt tahaksin kirjeldada teose konteksti, sest kui üldse tahta midagi veel niigi informatiivsele teosele lisada, siis ehk (taas)avada lugejaile asja laiemat tausta. Ehkki viimastel aastatel on teadlikkus ühiskonna valupunktidest aina kasvanud (nt #MeToo liikumine), on võrdlemisi vähe räägitud ajaloolisest kontekstist, mis näitaks, kuidas oleme omadega jõudnud siia, kus me praegu oleme.² Selmet hakata Springora ja Matzneffi lugu ümber jutustama ja detailideks lahti võtma, viskan õhku mõningase ülevaate teosest läbi käinud teemadest koos mõnede lisandustega.

Gabriel Matzneffi pedofiilsed kalduvused pole Prantsuse avalikkuse jaoks kunagi saladus olnud. Juba 1974. aastal, ammu enne Springoraga kohtumist, avaldas ta essee "Les Moins de seize ans" ("Alla 16-aastased"), kus ta õigustab pedofiiliat kogu hingest (tuues muuhulgas näiteid antiikajast) ja mida võiks nimetada lausa pedofiilia käsiraamatuks. Rääkimata teistest (päevikuvormis kirjutatud) teostest, kus ta lahkab avameeli oma "romantilisi" suhteid alaealistega (kaasa arvatud väikeste indoneesia poistega). Ka suhe tollal 14-aastase Springoraga oli avalik asi. Ometi hinnati Matzneffi Pariisi kirjandusringkonnas kõrgelt.

Põhjuseid selleks on kaks. Afäär tollal teismelise Springora ja pea 50-aastase Matzneffi vahel sai nimelt alguse 80ndate Pariisis – ajajärgul, mis oli veel tugevalt mõjutatud 70ndate mentaliteedist. Seksuaalrevolutsioonile järgnev ajastu oli igati sobilik pinnas säärase suhte tekkimiseks ja püsima jäämiseks, sest nagu 1968. aastal tuntuks saanud hüüdlausest "Il est interdit d'interdire !" ("Keelamine keelatud!") lihtsasti järeldada võib, nägi toonane vasakpoolne kultuurieliit ka alaealiste seksuaalsuse piiramist ühiskondliku rõhumisena. Seadus oli üks, mentaliteet teine. Hea näide sellest on 1977. aastal Le Monde'is trükitud avalik kiri, milles kaitsti mõningaid pedofiiliasüüdistustega eelvangistuses istuvaid täiskasvanuid ja avaldati poolehoidu alaealiste ja täiskasvanute seksuaalsuhete dekriminaliseerimisele. Alla olid kirjutanud sellised nimed nagu Roland Barthes, Simone de Beauvoir, Jean-Paul Sartre, muidugi ka Matzneff ise (kes, nagu selgus, oligi kirja algataja) jt. Alaealise nõusolek oleks allakirjutanute arvates pidanud saama legitiimsuse.

Nii olid lood tollasel Prantsusmaal. On veel üks aspekt, mida Matzneffi juhtumi puhul kindlasti unustada ei tohiks ja mis kaitses teda vähemalt niisama palju kui ajastu vaim. Selleks on tollase Prantsusmaa (ja eriti Pariisi) kirjandusringkondades valitsenud kirjandust ja kirjanikustaatust ümbritsev eriline pühadus. Usuti kindlalt, et kirjanikku ja tema teoseid tuleks hinnata esteetilise, mitte moraalse põhjal. Et olla hea kirjanik, tuli osata hästi kirjutada, ja hea kirjanik omandas automaatselt teatud puutumatuse. "Nõusolekuga" seoses on korduvalt välja toodud üht 1990. aasta prantsuse kirjandussaate "Apostroofid" episoodi, mille külalisteks olid teiste hulgas Gabriel Matzneff ja kanada kirjanik Denise Bombardier.³ Jutt liigub sujuvalt Matzneffi loomingus kajastuvale kiindumusele lastesse: saatejuht on küll veidi provotseeriv, viidates alaealiste hulgale, kes kõnealusest teosest läbi käib, kuid Matzneff kinnitab uhkelt muheledes, kui hea ja tore see kõik on ja miks on veel elust puutumata noored niivõrd palju armastusväärsemad kui juba elu näinud ja meestest kalestunud naised. (Niisiis proovimatagi teeselda, nagu oleks tema teoste puhul tegu fiktsiooniga.) Saatekülalistel on tuju hea ja suu naerul. Ühel hetkel sekkub eelnevat juttu ainsana tõsise näoga pealt kuulanud Bombardier ja ütleb välja kõik, mida ta Matzneffist ja tema kirjutistest arvab, avaldades üllatust ja vastikust, et millelgi seesugusel veel 20. sajandi lõpu läänemaailmas rahulikult toimuda ja ilmuda lastakse. Mispeale Matzneff ütleb, et ta keelab sääraseid moraalseid etteheiteid teha, sest tegu on kirjandusega.

Mõttekoht. Springora kirjutab "Nõusolekus", et "[k]ui seksuaalsuhted täiskasvanu ja noorema kui viieteistaastase vahel on keelatud, siis millest tuleb selline sallivus, kui seda teeb keegi, kes kuulub eliidi hulka – fotograaf, kirjanik, režissöör, maalikunstnik? Just nagu moodustaksid kunstnikud eraldi seisuse, kellele .. oleme andnud kõikvõimsuse mandaadi, oodates vastu vaid originaalset ja transgressiivset loomingut. [—] Kas kirjandus vabandab kõik välja?" (lk 161) Ahistamisjuhtumeid teatriringides uurivas Levila artiklis tõstatatakse sama küsimus: "[K]ui keegi "ongi" selline, viidatakse vahel sellega ka ekstsentrilisele iseloomule, mis – kuigi mõne kandi pealt ebamugav – on justkui aidanud inimesel läbi lüüa. Ehk siis: kas Estonia teatri suurele juhile või teatriringi juhendajale kui pungile, boheemlasele ja kunstnikule on äkki rohkem lubatud kui tavainimesele? Kuna nende amet või positsioon justkui eeldab seda?"⁴

Tollane Prantsusmaa president Francois Mitterand kutsus paar päeva pärast saate toimumist Bombardier' endale presidendipaleesse külla. Kui too talle ütles, et Kanadas istuks Matzneff juba ammu vangis, vastas president: "Te ju tunnete neid prantsuse intellektuaale sama hästi kui mina. Liberaalseina näida – eriti selliste tundlike teemade puhul – on neile nii suureks kinnisideeks, et nad teevadki vigu."⁵ Denise Bombardier' kirjanikukarjäär sai aga sõnavõtust "Apostroofides" palju kannatada. Prantsuse kultuuriruumis teda sestpeale boikoteeriti ja nimetati "halvaks kirjanikuks" (suurim solvang üldse!). Nüüdseks on aga ajad muutunud ja on selgunud, et tegu polnudki nii tagurliku inimesega.

Springora kirjutab, et nüüd, kui ta ise kirjastuses töötab, on tal endiselt raske mõista, kuidas võisid kirjastajad Matzneffi päevikuid avaldada – eriti, kui kaanel oli otsesõnu kirjas, et tegu on päeviku, mitte fiktsiooniga. Kirjastaja eetiline vastutus avaldatava eest on huvitav teema, sest sellest ei räägita eriti tihti. Ometi haakub see suurepäraselt kõikide praegu aktuaalsete autori ja loomingu lahususega seotud teemadega, seega ka küsimusega, kas "halba" inimest on eetiline tema tekste avaldades "hea" loomingu eest tunnustada. Nõustun Springoraga: kirjastaja roll pole mitte tsenseerida sisu, vaid võtta arvesse konteksti. Võtkem näiteks kolm olukorda: a) inimene, kelle südametunnistus on puhas, kirjutab hea teose vastuolulisel teemal, b) inimene, kelle südametunnistus ei ole puhas, kirjutab hea teose, milles vastuolulisi teemasid ei käsitle, c) inimene, kelle südametunnistus ei ole puhas (Matzneff), kirjutab hea teose endale "armsal" vastuolulisel teemal (pedofiilia). Kel ühtki pattu südamel pole, visaku muidugi esimene kivi, aga väga abstraktselt lähenedes võib vist öelda, et esimeses olukorras tsensuur ilmselt õigustatud ei ole. Teine juhtum on juba keerulisem, sest sõltub suhtumisest autori ja loomingu lahususse. Siin võiks tuua paralleeli Peeter Helme raamatuesitluse ümber lahvatanud poleemika ümber: kas inimene, kes kord on juba kuriteos süüdi mõistetud, võib täieõiguslikult jätkata ja olla tunnustatud avaliku elu tegelasena? Kolmas aga peaks kõigi eelduste kohaselt olema olukord, kus kirjastaja jõuliselt reageerib, sest ainus õigustus, miks teost avaldada, oleks selle esteetiline väärtus, millest üksi, nagu me vist praeguseks kokku oleme leppinud, siiski ei piisa.

Essees "Sõna on rohkem kui sõna" kirjutab Viivi Luik, kuidas temale muutuvad reaalseks ainult need asjad, mis on kellegi poolt sõnastatud. "Alati, kui augustis puulehed kahisevad, tuleb sulle meelde, et nii kahises ühes Mati Undi jutus kellegi kleit." Ja: "Sügissuve õhtul maal tuleb sulle meelde, et oled lugenud Undi novelli, mille peategelasele jutustatakse lapsepõlves lõvist, kelle päästis ära hiir, kes näris läbi võrgu, kuhu lõvi oli püütud. Peategelasele tuleb see lõvi alati meelde, kui ta satub suveõhtul maale." Ja: "Ainult sellepärast, et Mati Unt kirjutas "Ratsa üle Bodeni järve" ja "Sügisballi", teab eestlane, mis on võõrandumine."⁶ Ainult seepärast, et Vanessa Springora kirjutas "Nõusoleku", saadi Prantsusmaal aru, et nõusolekul ja nõusolekul on vahe. Kui varem oli alla 15-aastasega vahekorda astumine küll ebaseaduslik, kuid tihtilugu kergendas süüd fakt, et ohver ise (või tema vanemad) olid selleks nõusoleku andnud, siis tänaseks on Prantsusmaal vahekord täiskasvanu ja alla 15-aastase vahel, olgu ta kui "konsensuslik" tahes, seaduse silmis eranditult lubamatu. Ehe näide sellest, et sõna on rohkem kui sõna. "Nõusolekuga" sai igatahes nii mõnigi asi sõnastatud. Need on nüüd päriselt olemas ning jäävad me teadvusruumi heljuma ja seda kujundama.

¹ Arthur Schopenhauer. "Elutarkus" – Tallinn: Pilgrim, 2014, lk 261. Tõlkinud Leo Anvelt.

² Ülevaate #metoo-liikumise tekke kontekstist teeb Kadi Viik artiklis "Ajad ei muutu niisama. #metoost ja selle kriitikast" (Vikerkaar, nr 12, 2018).

³ Vt www.youtube.com/watch?v=TjZmJkLdwN8.

⁴ Vt www.levila.ee/raadio/kuidas-tehakse-naitlejat/ii-osa-samal-ajal-kuskil-mujal.

⁵ Vt france-amerique.com/denise-bombardier-in-america-mr-matzneff-would-already-be-in-jail.

⁶ Viivi Luik. "Sõna on rohkem kui sõna" – "Pildi ilu rikkumise paratamatus". Tallinn: EKSA, 2017, lk 207–208.