Kivirähk, kes kõik oma tööd arvutisse kirjutab, tõdes, et iga kirjaniku suurim õudusunenägu on see, et tekst kustub enne seda, kui on jõutud see salvestada või kuhugi saata. "Õnneks minuga seda suures mastaabis juhtunud pole, paar korda on mingi pisike artikkel ära kustunud ja olen pidanud uuesti alustama," rääkis ta.

Kirjanik tunnistas, et pikemaks kirjutamiseks ta enam sulepead kätte ei võta. "Käekiri on nii jubedaks läinud, et pliiatsiga kirjutan ainult autogramme. Vahel üritan märkmeid teha ja siis ka käsi ei liigu enam. Vanasti tuli ülikooli ajal konspekteerida ja käsi töötas, aga nüüd on lihased täiesti kärbunud."

See, millest raamat alguse saab, on Kivirähki sõnul varieeruv – mõnikord algab mõte jooksma pealkirjast või mõnest tegelasest. "Üldiselt algab see mingist ebamäärasest hämarast tombust, kus raamatu põhiidee on kuskil olemas," kirjeldas ta. "Siis hakkad seda nagu nätsu sinna ja tänna venitama, et see raamatusuuruseks muutuks."

Kuigi raamatu algidee võib ükskõik, millisest raamatuosast sähvatada, kirjutab kirjanik raamatu valmis lineaarselt, see tähendab, et alustab esimesest peatükist ning liigub seal lõpuni välja. "Muidu läheb see asi kuidagi väga segaseks," leiab ta.

Kirjutamiseks on Kivirähk loonud endale kindla graafiku. "Ma ei viitsi väga pikalt kirjutada. Kirjutan iga päev tund-kaks ja üritan mitte vahele jätta – kui just taevast pussnuge ei tule."

Kuigi autori viimane teos "Lend Kuule" ilmus oktoobris, meeldib talle enim raamatuid välja anda jaanuaris ja veebruaris, sest selleks ajaks on üldine jõulupaanika vaibunud. "Uue aasta algus, siis kui on tempo maas, on hea raamatuga välja tulla, sest siis saab raamat palju rohkem tähelepanu," selgitas ta.

"Praegu on ka mõistlik, aga detsembris raamatuga välja tulla on üsna mõttetu, sest inimestel on pead jõuluvärgist kirjud. Nad ei märkagi enam, mis ilmub või mis ei ilmu."