Arvustus. Andrus Kivirähki mõrumagus rännak läbi elu paratamatuse

Andrus Kivirähk
Andrus Kivirähk "Lend Kuule" Autor/allikas: ERR

Uus raamat
Andrus Kivirähk
"Lend Kuule"
Toimetanud Kersti Riismaa
Kujundanud Peeter Laurits
EKSA, 2022
220 lk.

Iga uue Andrus Kivirähki teose kallale minnes on meeldiv tõdeda, et tema looming ei ole kunagi hermeetiline ega vaid tulevikku vaatav. Pigem on Kivirähki looming justkui üha kasvav ja täienev tervik, ta laenab julgelt oma eelmistest teostest ideid ja fragmente, sulatab juba tuttavaid motiive või tegelasi kokku või siis lahutab vastupidi algosadeks lahti ja paneb hoopis pahupidi kokku. Ta teab autorina väga hästi, mida lugejad temalt ootavad – lobedat teksti, elutervet absurdi ja nõelteravat ühiskonnakriitikat – ning ega ta pole kitsi, vaid pakub seda alati rõõmuga, kuid alati veidi uue, totaka ja meeldivalt naiivse nurga alt.

Sarnaselt eelmisele teosele "Siniste sarvedega loom", mis võttis vundamendiks kunstnik Oskar Kallise eluloo, hakkab Kivirähk ka värskes teoses "Lend Kuule" ehitusklotse laduma muinasjutule "Lendav laev". Küll aga ei ürita ta tingimata seda tuntud lugu kuidagi laiendada või taasluua, vaid näitab julgelt kõigile välja: vaadake, sealt sain ma inspiratsiooni!

See inspiratsioon on punase markeriga alla joonitud, kuid Kivirähk ei hakka vanades tolmustes lugudes sobrama, vaid tema tekst on selgelt siin ja praegu, vaadates Eesti ühiskonda samal ajal nii roosade kui ka mustade prillidega. Lootus ja lootusetus seisavad kõrvuti, osuti pendeldab parimatel hetkedel nende vahel nii kiiresti, et vaataja peab lõpliku seisukoha ise võtma. Ja eks olegi nii just õigem.

Teemade ring, millest "Lend Kuule" läbi kihutab, on väga lai. Teose peategelane kosmonaut puutub pidevalt kokku inimestega, kes enda sõnul temast määratuma palju kuulnud ja lugenud on, kuid jutu seas selgub mõistagi, et tegelikult on nad napilt midagi kuulnud ning seegi on suust suhu pärimuse kaudu muteerunud millekski teiseks-kolmandaks-neljandaks. Info, õigemini selle üleküllus ja suutmatus sellesse kõigesse süveneda, läbib teost niidina ning sellest saab äraspidine portree kaasaegsest meediaruumist, milles enamik tarbijad ilmselt orienteeruda ei suudagi.

Sinna kõrvale maalib aga Kivirähk karaktereid, kellest paljud võiksid vabalt kuuluda kas menunäidendisse "Eesti matus" või ka tema argipoeesiast nõretavasse romaani "Maailma otsas". Kuigi "Lend Kuule" on kaetud allegoorilise, aga samas meeldivalt lapsemeelse fantaasiaga, siis ei saa seda kaugeltki nimetada ulmeks: sarnaselt "Rehepapile" või miks mitte ka "Mehele, kes teadis ussisõnu" on Kivirähki äraspidine maailm viimase mutri ja poldini läbitunnetatud, siin ei ole mingit võõrapärasust pelgalt võõrapärasuse pärast, vaid see ongi osa tema omailmast, heal juhul võimegi seda hellitavalt kutsuda žanrinimetusega "kivirähkism".

Teose suurim voorus on aga häbitu eri registrite vahel pendeldamine. Kui peategelase kohtumised seitsme vana sõbraga – teos ongi üks lõputu rännak ühe sõbrast juurest teise juurde, mis annab sellele ka road movie'liku rütmi – on valusalt otsekohesed ja kohati isegi vulgaarsed, siis neid kokku põimivad vestlused-heietused Suure Halli Hundiga lennutavad pilvedesse tagasi ja annavad juurde muinasjutulikku maagiat.

Kohati jääbki mulje, nagu oleks Kivirähk võtnud ette eksperimendi: mis oleks, kui panen oma täiskasvanud lugejatele mõeldud teostest tuttavad tegelased elama Lotte maailmasse? Ühe unenäolise ja psühhedeelse episoodi jooksul sulavad need vastuolulised maailmad lõpuks üheks ning Kivirähk esitab justkui meta-kommentaari, näidates, et ka tema loo tegelased mõistavad, et midagi on valesti, ning see paik, kus nad rändavad, ei allu loodus- ega loogikaseadustele.

Seega mõneti on "Lend Kuule" kui Andrus Kivirähki best of, omamoodi kirjanduslik tuleproov, kus ta proovib rakendada ühes õblukeses romaanis ära kõik need võtted, mis ta aastakümnetega õppinud on. Kohati mõjub tekst seetõttu ehk veidi ülelaetult, kuid kokkuvõttes ei kaota teos ikkagi hetkekski Kivirähki suurimat voorust: "Lendu Kuule" on ebanormaalselt lihtne ja kuidagi mõnus lugeda. Tekst lendab näppude vahel, rütm on paigas, tegelased reljeefselt välja joonistatud ning maailm justkui kõverpeegel 21. sajandi Eestist.

Ehk siis: vana hea Kivirähk, aga kaugeltki mitte tolmune ega väsinud, vaid üha kasvav, muutuv ja arenev.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: