"Mul ei ole kunagi paksu nahka olnud ja ma ei ole kunagi loobunud kõnetamast neid, kes teisiti mõtlevad," sõnas Kaljulaid ning meenutas, et tal on väga hästi meeles üks vallavolikogu istung, kus istus inimene, kes temasse teistelt kuuldud arvamuste pärast negatiivselt suhtus.

"Ta andis mulle kaks paberilehte ja ütles, et kirjutas mulle kõne, aga ta ei loe seda ette, sest ma pole üldse selline, nagu talle räägitud on. Ma ei lugenud, mis seal paberil on, aga ma oskan aimata," meenutas ta.

"See näitab seda, et tegelikult on võimalik inimestega näost näkku suheldes üksteist välja tuua sellest sissejuurdunud arvamusest, et ühel pool on kõik õige ja teisel pool on kõik vale," selgitas Kaljulaid.

President usub, et inimesed ei peakski endale paksu nahka kasvatama. "Kui riigikogus solvatakse ja alandatakse, siis ei saa nii olla, et me ütleme, et see on palga sees. Me peame rääkima sellest, mis on Eestile oluline, mitte tegelema üha kelmikamate ja enda arust lõbusamate, aga samas vägagi alandavate kommentaaridega üksteise aadressil."

Viimasel ajal on Kaljulaid kätt ka ajakirjanikuna proovinud. "Ühiskonnas ei ole üht õiget teed, mis sihini viib – on erinevaid teid ja neid saab omavahel kombineerida. Erinevaid maailmavaatelisi kompasse käes hoides jõuame paremasse tulevikku," usub ta ning lisas, et kuna ta enam poliitikas tegev pole, on kõrvalseisjana mängu lihtsam kommenteerida, sest keegi ei kahtlusta teda pidevas omakasus.

"See arvamus, et kõik inimesed on poliitikas omakasu pärast, ei vasta tõele. Suur hulk meie poliitikuid on seal parema Eesti tuleviku kindlustamise nimel," sõnas ta.

Kaljulaidi leiab, et üha enam tuleb rõhku pöörata sellele, et aruteluruum nüansirikkamaks muutuks. "Muidu me mängiks kogu aeg nagu halval lasteviiulil, mille kõlaruum on hästi pisike – tõmbad poognaga üle ja on käuks. Hea viiuliga on muusikat ja volüümi palju," kirjeldas ta. "Mina tahaks, et poliitiline debatt oleks nagu hea viiuliga mängitud."