Valdma sõnas, et "Café Théâtrali" tegemine on tema kogemustepagasis uue lähenemisega tükk. "Ma ei ole enne teinud sellist teatrit, kus saame kokku ja hakkame mõtlema, mida on toredat, kus on valupunktid, millest sa tahad rääkida, mida sa oled märganud ja tahaksid parandada. Vali endale laul ja selle taustal saad sa midagi ära rääkida," selgitas ta.

Näitleja tõdes, et uue lähenemisega tükile vana rasva pealt läheneda ei saa. "Sa pead kogu aeg kohanduma ja olema valmis midagi välja pakkuma," sõnas ta.

Valdma muusikaline ülesastumine "Café Théâtralis" räägib sellest, kuidas noored näitlejad vanematele kolleegidele kuklasse hakkavad hingama. "Ja siis ta tulebki! Sõidab mulle sisse ja lihtsalt kaaperdab mu numbri ära. Nagu elus palju kaaperdatakse," kergitas ta lavastuse eesriiet.

Valdma enda sõnul mängib ta tänasel päeval lavastuses peamiselt vanu naisi. "Siin on järjest vanamutid tulemas," märkis ta. "Tegelikult on see eest äraminek loomulik, siin ei ole kibeduseraasuga midagi pistmist. Elus on ju samamoodi, et kuskil on keegi ja tulebki eest astuda, elu läheb edasi. Peaasi, et kurjaks ei muutu."

Näitleja tõdes, et ta on oma loomult inimene, kelle ümber peavad asjad korrektselt olema. Siiski nentis ta, et soovib endale rohkem süvendada, et alati ei pea kõik ümbritsev täpselt seatud olema. "Ma tahan ennast kasvatada selles liinis, et see kõik ei oleks üldse nii oluline. /---/ Meil on laval kõik kaasas, ega ei ole nii, et trullala ja trallala, meil on väga palju kurbust," rääkis ta.

Oli aeg, mil Valdmat peeti Mati Undi näitlejaks. "Sellega oli palju armukadedust ja ma sain Vanalinnastuudio kõrvalt näitlejaampluaalt tugevaid asju teha," meenutas ta. Undiga sai Valdma Draamateatris koos töötada üsna lühikest aega. Näitleja tunnistas, et see, et ta Draamateatri lavastajale ja toonasele kunstilisele juhile Priit Pedajasele silma jääks, võttis kaua aega.

"Ma teadsin, et ta ei näe mind, ma teadsin, et Unt ütles, et üle minu laiba läheb Viire siit teatrist. Ühel päeval oligi laip, aga ma jäin sellega, et kui ma vähegi sutsu sain, siis mul lihtsalt õnnestusid need asjad," sõnas ta.

Valdma märkis, et töö üle oleks tal patt nurised. "Kui ma siia teatrisse tulin, olin valmis neid trepiastmeid suudlema. Mulle meeldisid need lohud, ma teadsin, kes siin olid käinud. Ma tulin mööda koridori ja mõtlesin, et ma saan siin olla. See oli ja on tänaseni nii suur asi," kirjeldas ta. "Mina olen rahul, mul on piisavalt tööd. Selge on see, et igasse auku mind ei topi, ma pean mahtuma."