Helilooja tõdes, et "Arizona unelmad" on üks aeganõudvamaid töid, mille kallal ta tegutsenud on. "Oli palju minupoolset ümbertegemist, katsetamist ja proovimist, aga ka teiselt poolt, sest montaaž muutus. Protsess oli vaba, aga samal ajal hästi läbimõeldud," meenutas ta.

Üht kindlalt reeglit dokumentaalfilmides muusika kasutamise osas Šeripovi sõnul pole. "Kui me vaatame Netflixi dokumentaalfilme, siis seal on põhimõtteliselt algusest lõpuni muusika, milles on mõningad üksikud kümnesekundilised pausid. Aga on olemas dokumentaalfilme, kus ei ole üldse mingisugust muusikat, kasvõi Fred Jüssi viimane dokumentaalfilm," selgitas ta.

"On kõigest kõike ja see sõltub eelkõige autori positsioonist: mida ja kuidas ta tahab midagi rääkida? See on nagu inimkõne – mõni inimene ei räägi mitte midagi nagu Andrus Veerpalu, mõni inimene jutustab kogu aeg nagu mina," tõi helilooja näite.

Šeripov selgitas, et voogedastusplatvormidele loodud dokumentaalides on muusika oluline eelkõige tempo hoidmiseks. "Need on reeglina väga hästi tehtud ning olen isegi sattunud selle otsa, et hakkan vaatama ja lihtsalt jään sinna kinni, sest see on nii hästi tehtud. Muusika on üks osa sellest, kuidas inimest sinna külge aheldada nii, et ta ei saa sealt ära enne kui kell on kaks öösel."

Filmidele muusikat luues naudib helilooja enim seda tunnet, kui kõik hästi välja tuleb "Kõik, kes on filmimuusikat teinud, saavad aru, mida ma mõtlen. Kui sa vaatad mingit stseeni ja sul on õnnestunud teha midagi sellist, mis annab sinna midagi juurde. Sa tunnetad ära, et see muutus tänu sinule. Eriti hea on, kui sinna tekib midagi uut," nentis ta.