Gorist filmi vändanud Jõerand: ta suutis vaid paari joonega kõige olulisema edasi anda
Teisipäeval saab 14. korda hoo sisse festival Docpoint, kus nädala jooksul jõuab vaatajateni 36 uut dokumentaalfilmi.
Festivali avab Raimo Jõeranna portreefilm "Gorikaturist", mis räägib legendaarsest traagilise saatusega karikaturistist Gorist ent on ka Eesti vabariigi algusaegade ühiskondliku ja poliitilise elu koondportree. Filmis elustuvad Gori karikatuurid animatsiooni kujul.
Jõerand kirjeldas, et Gori oli äärmiselt täpne ning suutis vaid paari joonega edasi anda kõige olulisema. "Seda annet paljudel või enamikul ei ole. Tema oli selles mõttes ainukordne, et ta sündis pliiats käes, ta oskas joonistada, ja see oli see anne, mida ta teenis. Teenis siis, kui seda saatis aplaus, aga pidi teenima ka siis, kui aplausi enam polnud," rääkis režissöör.
Programmi koostaja Tristan Priimägi sõnas, et kui televisioon pakub enamasti narratiivset ja selgepiirilist dokumentalistikat, siis festival peab oma ülesandeks kombata hallalasid ja hübriidformaate, et minna sinna, kuhu esimesel sammul ei oskakski minna.
Festivali kavas on ka kaks Eesti osalusel valminud filmi: "Arizona unelmad" ja "Tuktam". Priimägi selgitas, et "Arizona unelmad" on lavastuslik dokumentaalfilm Ameerikast, mis on pildikeelelt väga visuaalne. "Kindlasti julgeks selle liigitada art house'i hulka," märkis ta.
"Tuktam" on Priimäe sõnul Soomes väga populaarseks osutunud film budistlikest munkadest ja nende nii-öelda suremispraktikast, kus hing küll justkui lahkub kehast, aga ei sure veel mõnda aega. "See tundub võib-olla natukene õõvastav teema, aga samas äärmiselt huvitav on see, kuidas Lääne meetoditega üritatakse Ida praktikat – peaks tunnistama, et üsna tulutult – lahti muukida," nentis ta.
Programmis on ka kolm värsket dokumentaali, mis räägivad Ukraina teemadel. Filipp Kruusvall, üks programmi koostajatest, tõdes, et filme vaatama hakates pelgas ta, et äkki on kõike seda liiga raske vaadata või on kõik juba ajakirjanduses nähtud.
"Aga peab ütlema, et ei, see on hoopis midagi muud. Ühest küljest näitab dokumentaalfilm asju terviklikumalt või mitmetahulisemalt – see ei ole see, mida me oleme ajakirjanduses näinud, see on hoopis midagi muud – ja teiseks kõigis nendes filmides tuleb esile Ukraina inimeste uskumatu väärikus, tugevus ja võime nendest õudustest üle saada ja oma elu edasi ehitada, mistõttu on need filmid üllataval kombel helged ja lootustandvad," kirjeldas ta.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Aktuaalne kaamera"