Võiks ju kohe küsida: miks üldse teha täispikk dokfilm ühest Eesti unustatud, aga samas märgilisest karikaturistist? Filmi läbikukkumine on juba ette määratud, ega Gorit ei mäleta ju enam keegi ning publikus ei tekita kaval filmipealkiri ilmselt mingeid assotsiatsioone. Aga vot ei küsi seda, sest Raimo Jõeranna ja Meelis Arulepa linateos on särtsakas, isikupärane ja üldistusvõimeline, mistõttu ei ole Gori mitte filmi eesmärk, vaid lähtepunkt: "Gorikaturist" räägib hoogsalt ja humoorikalt elust Eestis 20. sajandi esimesel poolel, nahutades seejuures korraga nii proletariaati kui ka võimueliiti.

Metoodiliselt ühendab "Gorikaturist" justkui kaks teineteist välistavat meetodit: kõrvuti seisavad üliklassikaline arhiividokumentaal, kus ajaloolased tuuseldavad tolmuste pappkastide vahel ning põhirõhk on rääkivatel peadel, ning dünaamiline animeeritud dokumentaal, kus staatilised karikatuurid pole mitte lihtsalt elama pandud, vaid nad on rakendatud loojutustuse vankri ette. Filmi suurim võlu tulenebki nende kahe koosmõjust, sest just hästi valitud spetsialistid loovad selle laia pildi, kus siis Gori koomilis-traagilised tegelased jaburdama saavad hakata.

Eriti tähelepanuväärne on aga see, kuidas Raimo Jõerand suudab kiskuda maha Eesti ajalugu ehtivad klantspildid ning tungida mikroskoobiga möödunud sajandi algusaastate kudede vahele. Sealt ei paljastu tingimata midagi ilusat, vaid vaatavad vastu rüvedad, jämedad, liiderlikud ja raha- ja võimuahned tegelased. Ja mitte niisama suvalised anonüümsed tegelased, vaid eestlased, meie emade-isade ning vanaemade-vanaisade generatsioon oma trööstitus eheduses. See häbitu ühiskonna peegel sünnib aga selgelt Jõeranna ja Gori koostöös, sest ilma hiiglasliku karikatuuripärandita poleks meil võimalik tollest ajastust enam nii ehedat pilti saada.

Samavõrd põneva ülevaate saab ka selle ajastu Eesti ajakirjandusest, aga "Gorikaturist" ei näita mitte õnnestumisi ja suuri läbilööke, vaid pigem sopa- ja propagandaajakirjanduse mädalõhnalist õitsemist. Seega ujub film selgelt vastuvoolu: ega Eesti ajaloodiskussioonis ei näe just tihti seda, et juletaks ausalt ka oma vigu ja pahesid tunnistada.

Jõerand ei ürita ka jätta muljet, justkui oleks karikaturist Gori suur kangelane, kes vedas proletariaati oma karikatuuridega vaimupimedusest valguse poole, ei-ei, kaugeltki mitte. Pigem saab Gorist omamoodi müütiline tegelane – näeme teda ekraanil vaid üksikutel vanadel fotodel –, kelle reaalses olemasolus võib lõpuks isegi kahtlema hakata. Äkki on ta lihtsalt eesti kannatavate kunstnike metafoor? Või hoopis võrdkuju maailmasõdade ja võimuvahetuste keskele jäänud lihtrahvast?

"Gorikaturist" on seega suurepärane näide dokumentaalfilmist, mis tõuseb kõrgemale üheplaanilisest algmaterjalist ning arendab sealt välja pisikesi niidiotsi, mis viivad kohtadesse, mida esmapilgul poleks osanud oodatagi. Võti selleks peitub pretensioonitus animatsioonikeeles – Gori ise ei pidanud end kunagi kunstnikuks, vaid ennekõike just ajakirjanikuks, seega aitab ka Meelis Arulepa heas mõttes naivistlik käekiri jätkata seda sama joont. Filmis kohtuvad Jõeranna tugev autorinägemus Arulepa meeldivalt lihtsa ja kommertsliku animatsiooniga, ning ainult sellisena saabki Gori lugu rääkida.

PS! Eredaid hetki on filmis muidugi rohkelt, aga eraldi väljatõstmist väärib segment Priit ja Olga Pärnaga, kes mõtestavad lahti Gori loomeperioodi, kui ta ei saanud joonistada võimukriitilisi karikatuure ning pidi kalduma sürrealismi poole. MIllal saab taldrikust auk ja august taldrik? Või kuidas saab lind puu seest välja lennata? Seda materjali saaks vabalt kunstiajaloo tundides ära kasutada.