Näitlejana Andrus Kivirähk töötada ei viitsiks. "Ma imetlen seda näitlejate vaprust, et nad lähevad iga õhtu kodust välja ja mängivad 100 või 200 korda, ma tüdiks ära, mulle sobib just nimelt lavastamine, mis on kaks kuud tihedat tööd, siis see on valmis ja ma saan asuda teiste asjade juurde," ütles ta ja lisas, et see sarnaneb kirjutamisele. "Sa kirjutad näidendi, romaani, novelli või lasteraamatu valmis ja siis ta on tehtud ning siis mõtled teiste asjade peale, ma ei viitsi üht asja kedrata korduvalt ja korduvalt."

"Mulle meeldib tegelasi välja mõelda ja luua uusi maailmu, ma pole selline kirjanik, kes kirjutaks iseendast, seetõttu ma ka väldin, et raamatutesse tekiks kirjanikke," mainis ta ja lisas, et ta on pidanud seda liiga lihtsaks lahenduseks, et kirjutada raamat kirjanikust, kes sarnaneb temale. "Pigem võiks see tegelane olla minust täiesti erinev tegelane, kes paneb fantaasia palju paremini tööle."

Enamasti üritab Kivirähk hakata kirjutama tõsist raamatut. "Aga ma tean ka seda ette, et mingi nali seal olema saab, sest ma ei oska teisiti kirjutada ja ma ei viitsi ka lugeda selliseid raamatuid, kus autor on surmtõsine," ütles ta ja lisas, et samas ei ürita ta kirjutada naljaraamatuid. "Aga ma pean elementaarseks, et seal on huumor küllalt suurel määral seest, sest see ei tee raamatut kuidagi vähem kurvaks, kui seal kohati nalja saab."

Ühtki sellist teost Andrus Kivirähkil enda sõnul pole, mida võiks läbikukkumiseks nimetada. "Eks mõni teos saab rohkem tähelepanu ja mõni vähem ning ma annan endale aru, et "Rehepapp ja "Mees, kes teadis ussisõnu" jäävad minu nekroloogiraamatuteks, mida esimesena mainitakse," tõdes ta ja rõhutas, et ta võib kirjutada ilmselt ükskõik kui palju ja ükskõik kui häid raamatuid juurde, aga nii kõnekaks ei muutu need kunagi. "Populaarsuse kõrghetk on selles mõttes möödas."

"See võtab samas ka kõik pinged maha, sest nii-öelda elutöö on tehtud, kõik, mida ma teha tahtsin, on tehtud, nüüd ma saan nautida lihtsalt," kinnitas ta.