Maarja Kangro kinnitas, et ta on ise pidanud end alati rohkem proosakirjanikuks. "Eks ka minu luuletustes on alati narratiivne moment sees, mulle endale meeldib, kui see on olemas või kui on olemas mingi esseistlik moment luuletuses, mis ka kuidagi etapist etappi kulgeb," ütles ta ja lisas, et temal kirjanikuna on vähe tootmisjääke. "Ma ei ole inimene, kes tunneb vajadust istuda kogu aeg arvuti taga või kes märkmikusse pidevalt mõttepoegi sirgeldab."

"Teine asi on veel see, et proosakirjanikul ja luuletajal on erinevad rollid ka veidi, luuletajat peetakse suurema paatose kandjaks ning teda peetakse ka rohkem tihendatud sõnakasutuse valdajaks, võib-olla on niimoodi, et proosakirjanikku suhtutakse rohkem kui argisesse inimesesse, luuletajat võetakse diskussioonis vähem tõsiselt, aga teisalt on ta suuremate ideede kandja tihti," sõnas Kangro.

Ta kinnitas, et kui ta kirjutaks oma 2016. aastal ilmunud debüütromaani "Klaaslaps" praegu, siis ta teeks juba mõndagi teisiti. "Mitte, et ma seda fiktsionaalsemaks muudaksin, aga lisaksin sinna ka muid sündmuseid," ütles Kangro ja lisas, et raamatu vastuvõtt oli toona lausa liigutavalt hea. "Kõik need inimesed, kelle arvamus mulle midagi tähendas, võtsid raamatu suurepäraselt vastu."

"Tore oli näha ka seda, et ei puudunud ka pahandatud ja ärritunud reaktsioonid, saavutasin ka selle, et Uutes Uudistes ilmus arvustus, kuid arvustus ei ilmunud mitte raamatule, vaid pigem minu vestlusele Ekspressis Kadri Karroga," mainis ta.