Tanel Veenre: kultuur on alati lähtunud kopeerimisest ja võib-olla ei peagi kunstnikku kummardama
Kultuurisaade "Kultuuristuudio. Arutelu" uuris sel kolmapäeval tehisintellekti jälge kunstiväljal. Ehtekunstnik Tanel Veenre tõdes saates, et tema on kunstnik-geenius müüdi suhtes alati olnud skeptiline ja märkis, et traditsioonina on kultuur alati lähtunud kopeerimisest ega ole kunstnikku kummardanud ja võib-olla ei peagi.
Saate teine külaline, ajuteadlane Jaan Aru selgitas, et kui inimene midagi loob, kasutab ta samamoodi seda, mida teised on loonud ja ka selle alus on aju, mis on keerukas närvivõrk.
"Tehisintellekti masinates on aluseks tehislik närvivõrk, mis on nagu arvutiprogramm, kus on hunnik tehis-närvirakke, mis on omavahel ühendatud ja see on tohutu suur süsteem, mida tänapäeval nendes programmides kasutatakse, kus on kohati miljardeid ühendusi," kirjeldas ta.
Tehisintellekti treenides lähevad maailma erinevad tekstid või pildid läbi tehisnärvisüsteemi ja ühenduste tugevused muutuvad. Tänu sellele õpib tehisintellekti süsteem ära mudeli sellest, mis kirjutamine või piltide tegemine on ja suudab läbi selle luua uut sorti teksti või pilti, jätkas Aru.
"Niisiis, see ei ole päris kombineerimine. Ta ei võtta tükke otseselt kunsti- või kirjandusteostest, vaid pigem läbi närvivõrgu töötleb neid erinevaid tükke nii, et sellest võib tulla midagi täiesti uut."
Veenre ütles, et ta on kunstnik-geenius müüdi suhtes alati olnud skeptiline ja tajunud pigem loojana end imeväikse osana suurest kultuurimüürist. "See, mida mul on täna võimalus lisada, on tegelikult suurt pilti vaadates kaduvväike. Ma tegelikult toetun kõigele eelnevale, kas teadlikult või mitteteadlikult. Suures osas mitteteadlikult," selgitas ta.
"See ongi keskkond, milles ma liigun. See keel, mida ma täna räägin. See on kõik kultuur. Selles mõttes on analoog ehmatav. Mulle meeldib mõelda, et inimene ei ole midagi nii erilist. Teistpidi olen ma väga romantik ja meeldib meie ainuomasus emotsioonides ja sensitiivsuses."
Rääkides sellest, kas mõisted "loovus" ja "kunst" tuleks ümber vaadata ja defineerida, märkis Aru, et igal kunstnikul ja kirjanikul on hea teada, mida need algoritmid suudavad ja hea teada ka seda, et tegemist ei ole lihtsalt plagiaatide tegemise või kopeerimise süsteemiga, vaid ta suudabki toota uut asja.
"See võib olla inspiratsioon, see võib pakkuda huvitavat sisendit või seda võib teistmoodi ära kasutada. Nii või naa on need tehnoloogiad siin, et jääda."
Veenre usub, et eelmainitud kunstniku-müüt on tegelikult konstruktsioon ja inimesed täna on ikkagi valgustusaja lapsed. "Muuseumid on 200+ natuke aastat vanad. Kunstniku kui indiviidi kummardamine on suures plaanis midagi väga uut ja see lohutab mind sest see tähendab seda, et see võib olla väga ajutine," kirjeldas ta.
"Traditsioonina on kultuur alati lähtunud kopeerimisest ja ei ole kunstnikku kummardanud. Võib-olla ei peagi see nii olema. See võib puudutada paljusid egosid, aga ma ise olen jällegi avatud sellele, et kogu süsteem saab pahupidi pööratud," tunnistas Veenre.
Juba internet tõi selle sulamise kaasa, jätkas ta. "Kui ma räägin mõne noore sõbraga, et mida nad jälgivad või peavad kunstiks, siis see on midagi täiesti erinevat kui see, mida mina kunstiakadeemia kunstiajaloo klassis olen õppinud."
Veenre ütles, et noortel on kunstis omad iidolid, kes loovad uute vahenditega sotsiaalmeedia jaoks viraalset sisu ja see on juba praegu täiesti teine maailm. "See on väljaspool galerii-. ja muuseumisüsteemi, aga see on väga mõjukas. Van Gogh jääb peatükiks kunstiajaloost, ta ei kao kuhugi, aga kunstnikumüüt saab ümber mõtestatud."
Aru selgitas, et väga oluline on tähele panna, et kui tehisintellekti programm kinni panna või teda mitte kasutada, siis teda tegelikult ei eksisteeri. "Tema sees ei ole mõtteid. Ta ei taha midagi. Tal ei ole mingit huvi. Ta on lihtsalt kood, lihtsalt tööriist. Aga kui üks loov inimene niisama on, siis tema sees tavaliselt hakkavad mõtted tekkima. Vahel täiesti mõttetud, aga vahel tuleb ka mõte, mis viib loova teoseni."
Alge on seega väga erinev, selgitas Aru. "Inimene tahab midagi ise luua ja tal on vajadus seda teha, tehisintellektil praegusel hetkel midagi toalist ei ole. Ta on lihtsalt tööriist inimese käes ja see on väga tahtis erinevus, mis ilmselt jääb veel aastakümneteks, sest meile ei ole aimu ka, kuidas midagi taolist tehisintellekti sisse panna."
Veenre tõi ka välja, et suured küsimused, mis inimkonda on painanud – mis on seotud näiteks usuga –, ei ole muutunud. "Kui vaadata ka mitut tuhandet aastat, siis need küsimused ei saa tõenäoliselt selle AI-ga lahendatud. Nende küsimustega peame endiselt nägema igapäevaselt hirmsat vaeva, et neid mõtestada, Ma näen, et me oleme pigem ümbermõtestamise ajas. Vaevalt, et me oleme ajastus, kus me saame vastused."
Aru sekundeeris, märkides et tehisintellekt ei ole vastuste, vaid alternatiivide pakkuja. "Me oleme rääkinud, et ta suudab teha uusi ja originaalseid asju, aga praegusel ajal inimesed, kes töötavad teaduses, kunstis, ettevõtluses inimteadmiste piiril, üritavad teha midagi täiesti uut, ükskõik millisel ajal, on endiselt tehisintellektist sammu ees," sõnas ta.
"Tehisintellekt peegeldab väga hästi seda, mida inimkond üldiselt teab. Ta suudab luua uusi seoseid selle sees, aga jällegi, tal ei ole initsiatiivi sellest välja minna. Ta ei suudagi sellest välja minna. Ta teeb klišeed."
Veenre nõustus ja ütles, et tehisintellekt ongi praegu staadiumis, kus ta kordab hästi palju klišeed. "Sinna on ilmselgelt sisestatud selline mainstream-teadvus, mis on kunst ja mida peame kunstiajaloos oluliseks, ja just nimelt selle pealt ta hakkab seoseid looma."
Samas märkis ta, et me ise projitseerime iseenda soove, unelmaid, unistusi asjade maailma ja seeläbi teeme nad enda jaoks tähenduslikuks ja eriliseks ning oht eksisteerib selles, kui masin suudab mateeriat hakata väga täpselt tootma.
"Mõttemänguna on see väga intrigeeriv, kui saaks luua absoluutselt identse "Mona Lisa", aga kui saab luua absoluutselt identse, siis see on magus ja hirmutav stsenaarium. Kõigi leiutistega on nii – haamer muutub mõrvari käes ka mõrvarelvaks, mitte vahendiks lüüa naelu seina. Eks sellega kaasneb väga palju küsimusi, mida me lähiaastatel või -kümnenditel hakkame ragistama, et lahendada."
Aru tunnistas, et tema suurim hirm seoses tehisintellektiga on see, et paari aasta pärast enamik internetist olevat materjali – tekstid, pildid, – ei ole loodud inimese, vaid tehisintellekti poolt.
"Võib-olla ei pea kartma, aga natuke tundub hirmutav, et mu lapsed ei näe enam internetis seda, mille on loonud inimene. Me ei pea muretsema selle pärast, mis ta ära võtab, vaid selle pärast, mis ta juurde lisab. Mida tehisintellekt juurde lisab – ta võimendab tohutult võltsinfo osakaalu."
Aru jätkas, et tänapäeval on inimesed, kelle jaoks on oluline võltsinfot toota, aga kui seni tuli seda ise kirjutada, siis nüüd on võimalik nende programmide abil teha miljoneid võltssisuga artikleid.
"Mõnel juhul see ei ole nii oluline, aga kui sul tegelikult on vaja aru saada sellest, mis maailmas, riigis toimub, siis on parem, kui sa tead fakte, mitte et kõik, mis sa sotsiaalmeedias näed, on loodud mitte kõige parematel kavatsustel," tõdes Aru.
Toimetaja: Merit Maarits, intervjueeris Maarja Vaino
Allikas: "Kultuuristuudio. Arutelu"