Edmond Rostandi 1897. aastal kirjutatud näidend räägib inimsuhetest. Eino Tambergi kirjutatud ooperina jõudis "Cyrano de Bergerac" lavale 20. sajandil. Lavastaja Mare Tomminga sõnul räägib ooper armastuse mõõtmatust mõõdetavusest.

"See muusika on niivõrd sügav, niivõrd suurte värvidega. Ooperisse ei saa panna kokku tervet näidendit, see on selge, et on tehtud valik, aga ometi on Tamberg leidnud fraaside, lausete, sõnade vahele need värvid, mis on tegelikult näidendis väga olulisel kohal," kirjeldas Tommingas.

Muusikajuht ja dirigent Risto Joost sõnas, et laval kõlavat muusikat iseloomustab poeesia ja lüürilisus, kuid Tambergi looming paneb muusikud ka proovile.

"Tamberg on vaimustav helilooja. Ta ei ole kindlasti lihtsate killast, seal on palju väljakutseid. Ta on tehniliselt kohati väga nõudlik, aga samas ta annab ka väga palju tagasi, nii et see kombinatsioon, ka muusikute jaoks, on suurepärane," kiitis ta.

Nii Tomminga kui ka Joosti sõnul on Vanemuises etenduv lavastus varasematega võrreldes erinev ja saanud uue tõlgenduse.

"Meil on kaasaegne formaat – me kasutame selliseid muusikanumbreid, mida võib-olla on teatud lavastustest välja jäetud ning meil on kindlasti oma nägemus sellest. Ja see lõpp on mittetraditsiooniline, aga väga mõjuv," rääkis Joost.

"Meie tükis ei ole Cyrano kuulsat suurt nina," ütles Tommingas. "Asi ei ole ju ninas, asi on inimeste suhetes, asi on inimeses endas."