Peagi 50-aastaseks saav Vaino tunneb, et praegu on just see hetk, mil oma tegemised üle vaadata.

"Ma olen tundnud paar viimast aastat, et on vaja midagi veel teha. Maailm ümberringi muutub kiiresti ja ma ei saa lasta kõiki neid asju mööda, mis vastu vaatavad. See otsus [teha teletöösse paus] on olnud ühest küljest kerge sel aastal, aga tegelikult on see mitme aasta mõtlemise ja äratundmise tulemus," ütles ta.

Vaino on enda sõnul õppimise ja arenemise usku ja ka iga telehooaeg peaks alati midagi õpetama. Samas mõistab ta, et ressurss on ammendunud.

"Ma pean vahetama keskkonda, tundma end olukorras, kus vesi on sügav, kus ma päriselt ei tea, mida uus hetk järgmises töösituatsioonis toob. Mulle on kogu aeg olnud see elus tähtis ja pean tunnistama, et sellega on jäänud selles majas kitsaks," rääkis Vaino.

Vaino tõdes, et muutuvad ajad küll armastavad ja austavad kogemusi, kuid teisalt ootavad paindlikkust ning uutesse olukordadesse kiiresti sisseelamist.

"Ma tunnen, et see hakkab alt vedama. Kui ma praegu iseenda jaoks ei otsusta ega tee, siis see nõtkus kipub vähenema," sõnas ta.

"Ma kardan, et televisioon – ehkki üliarmas, väga paljudele väga tähtis – ei ole enam selle kaaluga, mis ta siin majas sees olijatele paistab. Meil on siin väike hindamisviga sees," lisas ta ja ütles, et tänapäeval on palju teisi vorme, mis räägivad, näitavad, jutustavad ja vahendavad ning mida oleks patt jätta tundmata.

Vaino esimene täispikkade hooaegadega saade oli "Erisaade", mis jõudis eetrisse 2008. aastal. Televisiooni saatejuht on ta tänaseks olnud 15 aastat. Laias laastus ei ole televisioon tema sõnul selle ajaga pea üldse muutunud.

"See, kuidas "Erisaadet" tehti, oli tundide pikkune teineteisega rääkimine, arutamine, naljade üle naermine, siis avastati, et see tegelikult ei ole naljakas, sellest ei saa sketši. Kuidas me mida teeme esimesel aastal Naaniga, mida Tafitšukiga, keda me kutsume, miks me just teda kutsume jne. See kõik oli omavahelise vestluse vili ja siis sealt järgnes see, et telefonist võeti number, kui telefonis numbrit ei olnud, helistati kellelegi, sealt saadi see number, saade pandi kokku, anti eetrisse, saate materjal läks kuhugi sellel hetkel veel väljaprinditud kujul edasi ja kõik. Täna toimub see laias laastus täpselt samamoodi," nentis Vaino.

Televisiooni pärast paneb teda muretsema selle tähenduse kadumine. "Tehes "UV faktorit", me oleme pannud kokku gigabaitidena informatsiooni, mis on kusagil pilves, süstematiseeritud kuupäevade kaupa. Seal on lademetes informatsiooni, rohkemal või vähemal määral töödeldud. Ja täiesti päevselge, et kui ma panen mai lõpus enda järel ukse kinni, siis võib-olla esimest korda ma vaatan seda failikogu aasta pärast, võib-olla kunagi veel korra," rääkis ta.

Töö, mida täna tehakse ühe või teise saate kokkupanekuks, on kasulik küll saatejuhile, aga ühelegi teisele kolleegile Vaino sõnul sisuliselt mingit tulu sellest ei tõuse.

"See tundub mulle kriminaalne, kui ma vaatan, kuidas tänapäeval ettevõtted digitaliseeruvad, kasutavad seda informatsiooni ja muidugi see ei anna end lihtsalt kätte, aga seal on kahtlusteta kümneid kasutusviise, kus saaks seda sama informatsiooni uuesti materialiseerida," sõnas Vaino ja lisas, et ei heida midagi ette rahvusringhäälingule, sest tema sõnul ei tehta seda telemaastikul väga kusagil.

"Me magame mingit asja maha, ise teadmata, mis see on, aga tulemus on ette teada. Me kaotame tähendust. Me ei suuda olla igas ajahetkes, mis meid saadab see, kes me tahaksime."

Vaino jaoks on aastad teles ja raadios olnud mingitel hetkedel emotsionaalselt rasked ja väsitavad. Ta hindab inimesi, kellega saab peegeldada ja otsida.

"Mida aeg edasi, olen ma aru saanud, et kui me otsime formaati, siis on see 50 protsenti saatega tehtavast tööst. Muidugi peaksime kogu aeg vaatama, kuidas see formaat kohaneb ja vastab uutele oludele, aga saade ise, mitte formaat, vorm ega sisu, peaks kogu aeg otsima uusi lahendusi. Täna aeg seda nõuab," lausus Vaino.

Inimene ei saa tema sõnul olla aastaid huvitav, selle jaoks on vaja, et saade töötaks koos temaga. "Marko Reikop on selle ära öelnud kõige täpsemalt: peaasi, et oleks huvitav, ja siin mina tõstsin käed tegelikult umbes pool aastat tagasi enda jaoks üles, et ma näen, et ma enam ei oska. Neid inimesi, kellega koos seda tööd teha, lihtsalt ei ole. Mitte, et neid siin tervikuna pole, aga nad teevad teist tööd, neid ei jagu minu jaoks."

Vaino, kes on oma saadete käigus kõnetanud palju erinevaid Eesti inimesi, arvab, et inimesed vajavad enam-vähem sama, mida nad on vajanud kümneid, sadu või tuhandeid aastaid – et oleks keegi, kes kuulaks, saaks aru, paneks tähele ja armastaks. Keerulisem on tema sõnul see, kuhu oleme jõudnud reaktiivsete või kergelt tekkivate emotsioonidega.

"Siin ma tunnen, kuidas peab ise ka vaatama peeglisse, sest me oleme selle masinavärgi osad. Infoühiskond, kus me täna kahtlusteta elame – ehkki õigus on ilmselt neil ka, kes ütlevad, et infot on lihtsalt väga palju ja sellega ei oska midagi peale hakata –, on meid muutnud nii, et ei ole enam aega hetkeks seda pausi võtta," tunnistas ta.

"Vanasti see oli ju võimalik – sa lugesid talutares lehte, ägestusid ja ei saanud muud teha, kui öelda vanamehele või eidele, et "kuule, nii on". Hetke pärast tõmbasid tagasi, jõid külma vett ja läks üle. Täna ei ole nii," tõdes ta.

Kui indiviiditasandil ei tähenda selline reageerimine midagi suurt, siis masside puhul on asi teisiti.

Vastuolude keskel

Vaino viimaste aegade saated on Eesti Televisioonis püüdnud selgelt erinevaid arvamusi ja seisukohti ühte ruumi kokku tuua. Lepitamine on talle tähtis nii ajakirjaniku ja saatejuhi kui ka muus elus.

"Ma olen ise seda nimetanud paksu poisi sündroomiks. Ma olen suure osa oma elust olnud ülekaaluline, varsti jõuan jälle selle piiri sisse tagasi, ja mulle on olnud alati tähtis, et inimesed ei tülitseks. Ma ei tea, kas see on tulnud kodusest kasvatusest segamini geenidega, või kooli ajal, kus ma olin kõige suurem ja püüdsin nii, et oleks enam-vähem," sõnas Vaino.

See tundmus on elanud Vaino sees ja ta tõdeb, et on olnud takistus ka ajakirjanikukarjääris.

"Kindlasti on olnud intervjuusid, kus ma ei näe neid õigeid küsimusi, sest ma ei taha seda tüli. Ma ei suuda öelda inimesele otse-eetris, et ta on selle teksti purjus peaga kokku kirjutanud. Ma tean, et ta ei ole seda teinud, isegi kui see on purjus inimese jutt," tunnistas ta.

"Võib-olla siis Heidi Pruuli nägi seda ja see oli tema jaoks kuidagi silmanurgast selge, kui ta ühel hetkel ütles, et "Urmas, meil hakkab ühiskonnas minema see asi natukene lõhki". See oli see hetk ja siis me mõtlesime välja "Suud puhtaks" saate, kus inimesed tulevad ja räägivad oma suu puhtaks," rääkis Vaino ja meenutas, et ka enne saadet uskus ta, et palju jääb selle taha, et inimesed ei kuula üksteist.

Häid lahendusi ühiskonna vastuoludele tele-eetris naljalt paika ei panda. See ei ole Vaino sõnutsi koht, kus tulevad kokku lipsuga mehed ja pükskostüümis naised, mõtlevad tunni või paar ja leiavad lahenduse.

"Üks kõige suuremaid illusioone, mis meie peades on – kogu lugupidamise juures meeste ja naiste vastu, kes tegid saadet "Mõtleme veel" – on see, et me tuleme kokku ja arutame tele-eetris, leiame lõpliku lahenduse ja see lahendus läheb tööle."

Need mõtted olid kõik kaasa võetud, need mängiti lihtsalt seal kõik läbi, tunnistas ta. "Muidugi on see ajakirjanduslik mäng, kuidas me serveerime, kuidas sellest räägime. See lihtsalt ei juhtu nii," sõnas Vaino.

"Laias laastus me teame, mida üks või teine pool ütleb, aga kui on hetk, kus ta saab teha seda natukene pikemalt, sel mõttel on veel teine mõte juures, siis hakkab midagi võib-olla kuulajates muutuma. Aga et sellest ühiskonnas päriselt midagi muutuks, väga loota ei saa."

Aeg-ajalt kasutatakse teleareeni ka lihtsalt ära. Vaino meenutab üht kohtumist, kui "Suud puhtaks" saadet oli tehtud kaks-kolm aastat. "Ma kohtusin toidupoes ühe lugupeetud ja toreda suhtekorraldajaga, kes pillas korraga kaks lauset tomatite ja kurkide vahel, mul oli etikett näpus veel, sel hetkel ei saanud skaneerida. Ta ütles: "Aa, sa teed seda saadet veel, ma olen ise mõelnud, et see formaat on juba surnud, aga eelmisel nädalal just oli üks klient ja rääkisime, mida ta siis peaks ütlema seal saates". See jäi mind kummitama ja ma ei saanud sellest kohe aru. Mingi aja pärast hakkasin jälgima, mis toimub ja sain aru, et seda formaati õpiti ära kasutama," rääkis ta.

"Need on inimesed, kellel on silma sellele, kuidas saade toimib, mida toimetus mõtleb, millised on toimetuse valikud, täiesti siiralt ajakirjanduslikud põhimõttekindlad valikud. Me näeme seda komplekti ja hakkame mõtlema, kuidas me saaks selle vastu, kuidas me saaks seda ära kasutada," kirjeldas Vaino.

"See on täiesti okei, sest kusagil on eesmärgid ja nii see töötab. Sa ei saa seda ette heita ka ajakirjanikule, sest seal on terve pinutäis inimesi, kes seda tööd teeb ja sul on heal juhul see üks toimetaja, kellega seda asja arutada. See on koht, kus saate arendamisega peaks kogu aeg tegelema," ütles Vaino.

Vabatahtlik töö

Eri leeride vahel pole Vaino olnud ainult teleekraanil, vaid viimased kaks aastat tegelenud vabatahtlikuna lepitamist vajavate teemadega taastava õiguse raamistikus. Taastav õigus on konfliktivahendus, mille eesmärk on anda pooltele võimalus leida tee edasi.

Raamistikku koordineerib Eestis sotsiaalkindlustusamet ja Vaino puutus sellega esimest korda kokku juhuslikult, olles üht nende üritust modereerimas.

"Sealtpeale hakkas see minuga kõnelema, kõikide külaliste ja esinejate kaudu, aga lõplik tunnetus tekkis "Hommik Anuga" saatest, kui ma vaatasin järele ühte klippi, kus Annegrete Johanson, kes on selle projekti eestvedaja SKA-s, rääkis sellest ja ma sain aru, et kõik see, mis ma olen oma tööelus, koolitustöös, saatejuhi, modereerimistöös teinud, kulmineerub siin selle ühe meetodi juures, kuidas aidata inimestel konfliktsituatsioonis edasi minna."

Taastava õiguse meetod seisneb neutraalsete küsimuste küsimises: mis juhtus? Kui see juhtus, mida sa mõtlesid ja tundsid? Keda see on puudutanud ja millised olid suhted enne ja pärast tüli? Nii räägitakse lugu ära, siis uuritakse vajadusi, et edasi minna, võimalusel tehakse teise poolega kokkulepe.

"Seal ei ole hinnanguid ega suhtumisi. Meie jaoks on need inimesed võrdsed, peame muidugi püüdma igal hetkel uuesti mitte ohvristada inimest, kes on kannatanud, aga selle laua ääres on neil kõigil oma loo rääkimise õigus. Sageli neid lugusid saadavad töökollektiivides juhid ise või kui on uurimisega seotud, siis prokuratuur, ja lõpuks ka see, mida nad seal räägivad, ei jõua kuhugi mujale. See pole alus otsuste tegemisel," rääkis Vaino.

Töö konfliktide vahendajana on Vainole enda sõnul andnud palju nii ajakirjaniku kui ka saatejuhina. "See pausi ja äraootamise koht on ühe vahenduse puhul erakordselt oluline. Mõnikord on olukord, kus sa näed, et inimene ütles sulle midagi hetk tagasi ja ta silmad jäävad käima nii, et seal käib tohutu intensiivne mõtlemine, tunnete läbimängimine, võib-olla isegi dialoog ja ühel hetkel vaatab ta sulle otsa ja saab aru, et nüüd on see tehtud," kirjeldas Vaino.

"Ja see on uskumatu tunne, kui näed ära, et see asi on midagi muutnud. Ei tea, milline see elu ja tulevik on, aga mingi muutus on toimunud. Kui sa koged neid asju, siis täiesti selge, et see teeb sinuga ka midagi," ütles ta.

Vaino sõnas siiski, et tülid ei kao meie seast kuskile. Omavaheliste suhete kokkusobimatus mingites hetkedes ja teineteise vastu käimine ei saa kaduda seni, kuni inimesel on emotsioonid.

"Muidugi on aeg-ajalt olnud nii, et "kuulge, sõbrad, sisemiselt tunnen, et kolm, maksimaalselt kolm ja pool minutit kohvinurgas ja see asi võiks olla lahendatud". Aga just selles see asi ongi, et nemad ei näe seda, nad ei saa sellest aru. See pole nende sees olemas, mis sellest, et see on minu sees olemas," tunnistas ta.

"Kui ma neile seda ütleksin, siis ei muutu sellest midagi, aga nii me tavaliselt käitume. Laste kasvatamises eriti. See ei tööta nii," tõdes ta. Sestap ongi vaja küsida küsimusi ja vaadata ka enda sisse. Üks väga lihtne retsept on Vaino sõnul proovida mõelda, mis juhtus. "Mulle tundub, et sellest, mis meiega juhtub, saame aru. Aga miks ja mis on see, mis seda tekitab – kui sellest aru saada, siis hakkavad asjad lahenema."

Vabatahtlik töö taastava õiguse vallas pole aga ainuke, mida Vaino õhinapõhisusest teeb. Jõudumööda aitab ta kaasa ka eakatele mõeldud vabatahtlike seltsiliste liikumises, kus ta eesmärk on samuti see, et inimesed teineteisega räägiksid.

"Võib-olla sain selle kunagi Aaro Toomelalt tema monograafiaid lugedes, et meil on vaja rääkimist. Teineteisega üle laua istumist ja teineteise kuulamist, sest enda mõtete väljendamisega, sinna tunnete külge sidumisega me loome iseennast. Ainult nii saame seda teha," rääkis Vaino.

Konfliktid leiavadki aset seetõttu, et suhtleme vähe, usub ta. "Kusagil on see kõrge vanus, kus inimesel peab olema võimalus teistega rääkida, kui lapsed on kaugel, teevad midagi, mis tundub neile sel hetkel olulisem. Omavahel suhtlemine laval, väljaspool lava, köögis, see on pööraselt oluline."

Kultuurisoovitus. Liisi Koiksoni ja Joel Remmeli ühine plaat "Põimumised". "Muusika läheb mulle väga korda. Me oleme abikaasaga selles mõttes väga erinevad, et tema jaoks nõuab muusika rohkem kohal olemist ja tööd ning segab omakorda ta tööd. Minu jaoks on parimad hetked need, kui muusika oma voolavusega saab mind kuhugi kanda. Pean tunnistama, et niimoodi ära ei ole mind kandnud tükk aega ükski värske leid. See, mida nad on suutnud sinna sisse panna ... need on lood, mida me enamasti oleme kuulnud ja oskame kohe käigu pealt kaasa laulda, aga see, millisena hakkab seal särama Liisi ja kuidas on selle ruumi klaveri taga täitnud Joel, on uskumatu, värske, väga paljude tuttavate vormide jaoks sellisel kombel avav, et seda võiks lasta endale ligi küll," soovitab Vaino.