Sa saavutasid edu omaenda teadmiste ja vahenditega, ning nüüd sa aitad teistel, teistel uutel artistidel teha sama. Aga asi ole ainult majanduslikus abis, raha andmises. See on natuke teistmoodi. Kas sa võtaksid oma lähenemise ja filosoofia kokku?

Minu jaoks on kõige olulisem vabadus. See on see, mis käimas hoiab ja mille kaudu ma end defineerin. See on minu jaoks kõige kese. Vabadus liikuda, vabadus luua, majanduslik vabadus. See on see, mis mind käimas hoiab või mulle karjääris hoogu annab – tahtmine olla vaba. Kui ma töötan uue artistiga, siis see on see, mida ma üritan edasi anda. Seda nii kaua, kus artist ise jõuab omadega sinna. Kõik minu plaadifirma artistid saavad otsustada, millist muusikat nad tahavad avaldada, seda vastupidiselt tavapärasele korrale, mis võib olla teinekord ka kahjulik, sest ma võin albumit kuulata ja öelda, et see võiks olla kommertslikum, aga artist leiab, et see on album, mille ta tahab välja anda ja isegi sellises olukorras ma [lasen tal teha, mida ta tahab].

Ma toon näite. Mul oli plaadifirma all artist, kes pidi välja andma oma viimase singli enne plaadilepingu tegemist ja ta ütles, et "see on lugu, mille ma tahan välja anda". Mu meeskond ütles, et "ei, me ei taha, et sa selle loo välja annaksid, hoopis see on see lugu, mille me tahaks, et sa välja annad". Ja lõpuks, kui mina pidin otsuse tegema, siis ma ütlesin, et "mida iganes artist tahab välja anda, siis ta annab, isegi kui see oli mulle neid üle kuulates selge, et teine oli selgelt kommertslikum. Nii et ta valis esimese. Sel läks hästi, sel ei olnud nii suurt kommertsedu ja see, mille minu meeskond välja valis, oli lõpuks üks suurimaid afrobeats'i lugusid sel aastal. Nii et mu meeskond tuli uuesti minu juurde ja ütles, et me ütlesime ju, et see lugu oli suur hitt. Ma ütlesin, et jah, aga asi pole ainult kommertsedus, asi on selles, et see lugu oli see, mida artist ise tahtis välja anda.

Nii et teinekord võib vabadus panna sind tegema asju, mis ei pruugi olla 100-protsendiliselt rahaliselt tasuvad, aga teinekord on see vabadus, mis paneb sind tegema asju, mis on miljonikordselt rahaliselt tasuvad. Nii et see, mida ma iga uue artistiga, kellega töötan või iga investeeringuga püüan edasi anda, on see vabaduse tunne. Isegi koolitus, mida me anname, keskendub sellele, et anda edasi see vabadus, teinekord ka meie enda kahjuks. Teinekord artist [tuleb ütleb], et ma tegin teiega koostööd ja õppisin, kuidas olla vaba ning ajada oma asja, ma tahan nüüd olla sõltumatu artist, ja meie jaoks on see OK. Aga jah, vabadus on see, mida ma üritan edasi anda iga artistiga, kellega töötan, sest see on kõige olulisem asi.

Kuidas sa valid välja need artistid, kellega üldse koostööd teha?

See on väga lihtne. Kui me 2019. aastal alustasime, oli meil programm nimega EmPawa 100, kuhu palusime inimestel veebis kandideerida. Sealt tegime valiku ja tegime lepingu kahega. 2020. aastal korraldasime EmPawa 30. Pärast seda on tänu kodulehele ja sotsiaalmeediale meil olnud jätkuvalt püsiv voog alustavatest artistidest. Kõik meie tiimis tegelevad A&R-iga [A&R on artists and repertoire – osakond, mis tegeleb uute potentsiaalikate artistide otsimisega – toim]. Meil ei olegi eraldi A&R osakonda. Kõik kuuluvad A&R-i.

See on nii naljakas. Näiteks kaks päeva tagasi [intervjuu toimus laupäeval, 27. mail – toim] üks Ghana suurimaid artiste saatis mulle ühe alustava artisti muusikat, et "Eazi, tšeki seda, ma arvan, et sa peaks temaga lepingu tegema". Nii et kõik selles ökosüsteemis saavad osaks A&R-iks. Mõistagi ei saa me plaadilepinguid teha kõigiga, aga see on see, kuidas me artiste leiame. Teinekord olen tuuril, TikTokis, klubis ja kuulen midagi ja mõtlen, et "mis asi see on", ja shazam'in seda ja saadan artistile sõnumi või saadan selle edasi oma meeskonnale, et "jou, uurige välja, kes see on".

Aga see viis, kuidas sa töötad, see läheb omal moel traditsioonilise mudeli vastu. Millist rolli kannavad sinu meelest tänapäeval veel suured plaadifirmad?

Mis puudutab jõudu panna raha loovprojektide alla, siis sul ei ole põhimõtteliselt suuri plaadifirmasid võimalik üle mängida, sest päeva lõpus sul on küll loomingulisus, aga kui su asjad just ei lähe viraalseks – isegi kui see läheb lihtsalt viraalseks –, siis selleks, et see sealt edasi viia, on vaja palgata ülemaailmne pressiteenistus, et lugu raadiosse saada, palgata suunamudijad, kõik see digiturundus ... See nõuab raha ja sa vajad seda rahalist jõudu, et asi käima saada. Nii et plaadifirmal on oma koht ja plaadifirmad panustavad sellesse, millesse inimesed usuvad. Plaadifirmad on samamoodi kohanenud.

Sonyl on [levitaja] The Orchard. Kui sa teed lepingu Sonyga, siis on see teistsugune kui leping The Orchardiga. Sony annab sulle sama lepingu kui sa läheksid sõltumatu levitaja juurde ja saaksid litsentsi. Nii et üldiselt on plaadifirmad muutmas oma mudeleid ja loomas ettevõtteid, mis toetavad sõltumatuid loovisikuid või artiste, ja ma arvan, et see ainult jätkub. Varem plaadifirmad võitlesid voogedastusega ja nüüd plaadifirmad investeerivad sellesse. Enne kui sa aru said, olid plaadifirmad mängus sees. Plaadifirmad on näidanud, et nad on võimelised kohanema. Mitte nii kiiresti küll kui inimesed arvavad. Aga ma usun siiski, et sõltumatute ettevõtete nagu minu oma jaoks on endiselt koht olemas, eriti Aafrikas, sest 99 protsenti Aafrika artistidest on sõltumatud ja nad vajavad teatud sorti leviteenuste süsteemi.

Kas see osakaal on tõesti nii suur?

Jah! Tõesti nii suur. Võin oma ühel käel üles lugeda artistid, kelle puhul ma sain lepingu suure plaadifirmaga, sest rahastus toimub loovettevõtjate, artistide endi kaudu. Enamik artistidest teenivad raha ja suunavad selle tagasi oma karjääri edendamisse või sul on eraettevõtjad, kes investeerivad kohalikesse plaadifirmadesse. Suur plaadifirma korjab artisti üles ainult siis, kui ta saab väga suureks. Kui praegu vaadata Nigeeria või suurema osa riikide edetabeleid Aafrikas, siis need on sõltumatud ettevõtted, nagu [plaadifirma] Empire, kes on turu suurim tegija ja sellest olenemata ei moodusta see viit protsenti. Aktiivseid muusikud on minimaalselt 500 000 kuni üks miljon. Nii et kui paljusid neist sa tegelikult edetabelites tipp-50 hulgas näed. Sul on artistid, kes tuuritavad Nigeerias, Ghanas ja müüvad välja kohti, mis mahutavad 5000 inimest, staadione, kuigi sa ei pruugi neid lugusid Spotifys näha. Sa võid näha lugu, mis on Ghanas populaarseim ja mille eest on maksnud 22 miljonit inimest, aga millel on Spotifys ainult miljon kuulamist. Sel pole seost sellega, kui suur lugu inimeste jaoks tegelikult on, nii et see artist ei saa lepingut ega suure eelarve pakkumist, sest kui nad vaatavad [andmeid], siis nad näevad, et "aa, Spotifys ainult miljon kuulamist" või "Apple Musicus ainult 500 000". Isegi kui see on muutumas, sest Spotify tegutseb nüüd ka Aafrikas, nagu ka Apple Music, aga nende inimeste hulk rahvastikust, kes neid platvorme kasutavad, ei küündi isegi 5–10 protsendini kõigist muusikakuulajatest ja -tarbijatest riigis ja seda mitmetel põhjustel.

Nii et sellistel alternatiivsetel rahastusmudelitel ja plaadifirmateenustel on Aafrikas edaspidigi oma koht, ka lihtsalt pure play rahastuse põhistel [pure play ettevõte keskendub ainult konkreetsele tootele või tegevusele, vertikaalne integratsioon on minimaalne või puudub – toim]. Me andsime just välja albumi ["Chop Life, Vol. 1: Mzansi Chronicles"], me tegime selle köögis. Me ei läinud lugude tegemiseks stuudiosse. Noored teevad muusikat köögis, magamistubades ja laadivad selle TikToki üles. Nad teevad isegi turundusplaane ise. kui päris aus olla, siis nad vajavad lihtsalt rahastust. Niisiis sul on vabadus teha muusikat nagu sa tahad – levitada seda meie kaudu, aga turundada seda nagu sa ise tahad. Panna kokku oma meeskonnad ja meie lihtsalt võimestame sõltumatuid loojaid. Isegi kui sa mõne aja pärast tahad mõne plaadifirmaga lepingu teha, siis mine ja tee seda. Kui sa tahad meiega ainult ühe albumi välja anda, siis see on OK. Anname ühe albumi välja, me ei võta end su järgmise albumi jaoks järjekorda, tahame lihtsalt, et sellel oleks õiglane hind, ja siis sa võid minna Empire'isse, Sonysse, Universalisse. On nagu on.

Selle taustal ja edu arvesse võttes – kui palju sa usud ütlusesse, et "hea toode müüb end ise"?

Ma usun, et hea toode müüb end ise ... eriti kui see on hädavajalik toode. Ja sa näed seda muusika puhul kogu aeg. Ma olen olnud sõltumatu artist kogu oma elu. Mu suurimad lood olid lood, mis ma andsin ise välja ja mille eelarved olid ... naeruväärsed. Neid ei saanud tõsiselt võtta. Isegi praegu, kui ma näen mõne loo turunduseelarvet ... ma nägin just meie uue projekti turunduseelarvet ja olin, et "misasja, kuidas me kulutame sellise summa, ei". Nii et vastus on nii jah kui ka ei.

Aga muusika puhul on sul oluline jõuda inimesteni, ja muusika on sentimentaalne. Nii et see ei ole päris sama. Kui sul on sentimentaalne toode, siis sul on valik –. see kas meeldib sulle või mitte. See on nagu omandatud maitse. Näiteks mereannid. Veel hiljuti mulle ei meeldinud mereannid. Mulle ei meeldinud süüa krabi. See ei tähenda, et krabi on halb, see ei tähenda, et krevetid on halvad. Ma vihkasin homaari. Mulle lihtsalt ei meeldinud see. Aga kas see tähendab, et homaar on halb? Ei, see on lihtsalt minu maitse. Aga nüüd ma leian end kohast, kus ma söön homaari, sest seda presenteeriti mulle teisel moel.

Teinekord see, kuidas midagi presenteeritakse või kus sa avastad selle muusika, loeb samuti. Ma olen minevikus avastanud, et mulle meeldivad žanrid, mille puhul ma olen varem arvanud, et need ei ole minu teema. Ma olin festivalil või klubis, kus mängis hard rock ja ma nägin, kuidas inimesed olid täiega teemas ja see meeldis mulle. Ma olin kuulnud sama asja teises olukorras ja see ei meeldinud mulle, nii et seepärast ma arvan, et see, kus sa muusikat kuuled, on oluline. Seepärast on raadio, seepärast on vaja suunamudijaid, kes presenteerivad seda, seepärast käivad paljud inimesed festivalidel või klubis, mistõttu ma arvan, et halba muusikat ei ole olemas. Ma arvan, et kõik lihtsalt sõltub sinu maitsest ja sellest, kuidas seda esitletakse.

Kui asi puudutab raha, siis muusikatööstuse teatud osades inimesed tunnevad, et kui mängu tuleb raha, siis kunst kaotab sellest. Kuidas sa end selles osas tunned? Need on sinu äriotsused, mis on aidanud sul saada selleks, kes sa praegu oled ja sa vist ei tunne, et see on su muusikat mõjutanud.

Mul oli täpselt sama vestlus Tommyga [Tommy Cash, kellega Eazi kohtus enne intervjuud – toim] ja oli huvitav näha, et me leidsime selles osas ühisosa, sest ma arvan, et inimesi, kes hakkavad muusikat tegema selleks, et raha teha, on üksikud. Esimene kord, kui ma laulsin, siis ma ei mõelnud raha peale. Ja esimest korda, kui ma läksin stuudiosse, et muusikat teha, siis see oli lihtsalt mu kunstiline väljendus ja ühel hetkel sai muusikast minu jaoks teraapia, sest ma olin ettevõtja, kes oli astumas idufirmade maailma, kohtus investoritega ja pidi vastama kõnedele ja põhjendama oma otsuseid. Ma ei teadnud finantsmaailmast mitte midagi. Rääkisin raamatupidajaga, kes pidi mulle selgitama, mis seal Exceli vahelehtedel, mida pidin investoritele esitlema, toimub. Kusjuures, ma endiselt ei salli seda. Nii et minu jaoks oli stuudiosse minek võimalus pageda. Ma lahkusin kontorist kell kaks öösel ja läksin otse stuudiosse. Mitte magama, otse stuudiosse ja lihtsalt vabastasin kogu selle energia, kuni muusikaga hakkas nii hästi minema, et sellest sai midagi, millega maksan arveid ja mis võimaldab mulle elustiili, mida ma praegu elan ja võimaluse vabaduseks, mida ma ihkan. Majandusliku vabaduse, et ma saan öelda, et "OK, ma ei taha enam Ghanas elada, ma tahan elada Nigeerias" või et "nüüd ma tahan minna ja elada Londonis, nüüd Berliinis".

Nii et see kõik tuleb kuidagi kokku ja võib jõuda omadega sinna, kus sinust saab seetõttu ka vang, et su muusika on edukas ja elus hakkama saamiseks hädavajalik. See võib su mõnes mõttes puuri panna ning mõjutada sinu loomingulisust, sest nüüd sa justkui ei saagi end välja lülitada. Sa tead, et see peab olema edukas. Sul on plaadileping, sa tead, et kui sel albumil ei lähe hästi, siis võidakse leping lõpetada. Aga eks selline on elu. Mõned inimesed leiavad viise, kuidas selle eest põgeneda ja teevad erinevaid asju. Inimesed lähevad saare peale albumit salvestama või võtavad loomingulisi pause. Mina näiteks olen aru saanud, et seepärast ma käivitasin ka [muusikalise kollektiivi ChopLife] SoundSystem ja nüüd teen mis tahes muusikat ma tahan, et jõuda taas kohta, kus ma ei mõtle üle, ei mõtle numbrite, demograafia peale. Lihtsalt teen muusikat. Aga isegi kui mul on finantsiline sõltumatus, et seda teha või julgus öelda, et "põrgusse see, ma ei hooli, et ma ei teeni raha ja ma ei hooli, et ma pean tagasi ema korterisse kolima, ma teen lihtsalt seda muusikat", siis see on keeruline olukord, kus olla. Aga see on reaalsus ja sa pead leidma oma viisi, kuidas seda teha. Inimesed hakkavad tegelema kireprojektidega, filantroopiaga. Tegelikult sa põgened, et jõuda tagasi sellesse puhtasse loomingulisse kohta.

Minu jaoks juhtus see nii, et ma pöördusin J Balvini ja Bad Bunny poole ja hakkasin tegema afrobeats'i koos reggaeton'iga, millest mu fännid ei hoolinud, sest see on hispaaniakeelne. Nad mõtlesid, et "millega Eazi tegeleb". Sel hetkel nad isegi ei teadnud, kes J Balvin või Bad Bunny on. Esimene kord, kui nad Bad Bunnyt nägid, oli Eazi loos ["Como Un Bebé"]. Ma mäletan, kui see lugu välja tuli, siis see polnud isegi suur uudis, sest ajakirjandus minu riigis ei teadnud, et need artistid on ühed suurimad artistid kogu maailmas. Nad ei hoolinud sellest. Aga minu jaoks oli see viis pageda, sest kui ma neid lugusid tegin, ei hoolinud ma sellest, kas siit tuleb hitt või mitte. Ma olin lihtsalt põnevil, et ma saan luua uue vibe'i ja segada omavahel neid kultuure ja keeli.

Aafrika muusika osas on huvi Euroopas, ka siin Eestis, viimaste aastate jooksul tõusnud. Kas sinu silmis on see rohkem trend, mis ühel hetkel kaob või midagi püsivamat?

Ma arvan, et see on alles kasvujärgus. See sai alguse umbes 2017, isegi 2016. Tegelikult juba aastal 2014 tänu Ghana-Briti lauljale Fuse ODG-le, Maleek Berryle ... ja siis tulin mina ja tegin kõik need lood ja koostööd. See on välja kasvanud kohast, kus oli ehk üks, kaks, kolm artisti, nüüd on 10, 15, 20 ning ma arvan, et see on endiselt algusfaasis. Võta Burna Boy, kes tegi staadionikontserdi Prantsusmaal. Wizkid, kes teeb staadionikontserdi UK-s. Rema esineb õige pea O2 Arenal [Londonis]. Fireboy DML esineb 5000–6000 inimest mahutavas kohas. Võta CKay, kes on Nigeerias esikohal. Ta ei olnud Nigeerias isegi esikümnes ajal, kui tema loost sai ülemaailmne hitt. Nii et sa ei pea olema Nigeerias esimene, et sinu Nigeerias tehtud lugu oleks maailma edetabelite tipus. See näitab, mis moodi trajektoor liigub. Kujuta ette artisti Eestis, kes on väga andekas, aga ei ole Eestis edetabeli tipus ja sa kuuled, et [tema lugu] on Hiinas esikohahitt. Sul ei ole vaja minna seda rada, et sa oled oma linna, riigi, mandri parim artist. See käib lihtsalt risti-rästi ja ma arvan, et see on nii tehnoloogia tõttu ja see jätkub.

See asjaolu, et iga päev laaditakse Spotifysse ja Apple Musicusse 50 000 lugu [analüütikafirma Luminate hiljuti avaldatud andmete järgi ilmub voogedastusplatvormidel iga päev isegi 120 000 uut lugu] ... kuidas sellises keskkonnas märgatud saada?

See on sõda tähelepanu nimel, ja see ei ole nii ainult muusikaga. See on nii kõigega. Ma tegin isaga hiljuti nalja ja isa rääkis, et kui tema ajal oli võimalik kaaslast valida umbes 30 inimese hulgast, siis praegu võid minna Instagrami ja su võimalike kaaslaste hulk on ... 50 miljonit inimest. Keskendumisvõime on lühem ja see on midagi, mis juhtunud tsivilisatsiooniga ning juhtunud ka muusikaga. Nüüd pead sa nägema rohkem vaeva, et saada inimeste tähelepanu. Mitte ainult muusika, vaid kõigega. Ilus on selle juures see, et juhuslikkusest on saanud veelgi olulisem asi, sest laps Eestist võib sattuda loole Egiptusest, mille sisust ta isegi aru ei saa. Araabiakeeles võib see isegi tähendada, et see lugu on halb, aga võimalik, et talle meeldib lihtsalt selle biit. Nii et su tugevaim liitlane tänasel päeval on internet ja loojad.

See kõik on muutunud palju keerulisemaks, aga ka lõbusamaks ja sa pead lihtsalt tegutsema. Lihtsalt tegema püsivalt head muusikat ja see ei pruugi isegi juhtuda sinu oma riigis, vaid teisel pool maailma, ja järgmisel hetkel oled sa nagu Ckay. Ckay avaldas püsivalt ilusaid lugusid. Ei olnud vaja, et need jõuaks Nigeerias edetabelite tippu, sest need jõudsid maailmas esikümnesse. Sama lugu Joeboyga. Joeboy "Sip (Alcohol)" – ta andis selle välja ja kui ma seda esimest korda kuulsin, siis ma ütlesin, et "sa laulad alkoholi tarbimisest, ma pole kindel [kas selle peaks välja andma]", aga mu meeskond ütles, et "me tõesti armastame seda lugu, tema armastab seda ja tahab selle välja anda" ja ma ütlesin "OK". Ma olin skeptiline. 24 tundi hiljem lähen TikToki ja näen, et sellest on saanud hitt, mis jõudis USA-s R&B edetabelis esi-40 hulka. Minu plaadifirma alt, minu artist, kelle mina leidsin – vau. Ja see polnud mina, kes selle otsuse [väljaandmise kohta] tegi. Nii et seda saab näha halva, aga ka positiivse nurga alt. Lihtsalt tuleb tegutseda.

Eile [26. mail] jagasite uut albumit oma hiljuti kokku tulnud kollektiivilt. Kuidas see kollektiiv ja muusika kokku tuli? Ma arvan, et siin saad sina [Mr. Eaziga koos oli intervjuul ka DJ Edu – toim] oma poolt avada.

DJ Edu: Mina ja Mr. Eazi oleme vahelduva eduga koostööd teinud umbes aastast 2016. Eazi tegi oma muusikat ja mina tegin oma raadiosaadet, ja meie vahel tekkis sünergia ning me hakkasime koos DJ-tama. Ma hakkasin tema tuuri-DJ-ks ja tundsime, et see asi toimib. Kui Eazi on koos minuga laval, mina olen lihtsalt DJ-puldi taga, siis see annab talle vabaduse, mida ta nii väga otsib. Igatahes, ta helistas mulle ja pakkus, et kas me ei võiks teha sellest Soundsystemit, läbi aegade esimest afrobeats'i Soundsystemit, kus me saame teha muusikat lihtsalt enese väljendamiseks ja selle välja anda. Kui see inimestele peale läheb, on hästi. Ei ole mingeid piire, ei midagi. Me olime seda katsetanud festivalidel, käinud sellega klubides ja see tõesti liidab inimesi. See toimib. Meid kutsutakse 15 minuti pikkusteks settideks, lõpuks oleme laval kaks tundi, sest meil on nii lõbus. Tänu sellele Chop Life Soundsystem loodud saigi. Esimene osa sellest on "Mzansi Chronicles", mis on Major Lazeri tüüpi tantsumuusika, kus sul on DJ, MC, sellised asjad, ja kui te kokku tulete, siis see on üks suur pidu, kus kõik need energiad kokku saavad. Et lahutada inimeste meelt, tantsida ja luua kogu [Aafrika] mandri ülest muusikat ja jagada kogemust, olemata range ja tõsine ning kuidagi suunatud. Chop Life on omal moel nagu tõsine nali (naerab), sest me lõbutseme.

Mr. Eazi: Jah, ta ütles õigesti, et "tõsine nali", sest ma olen Major Lazoriga rääkinud ja mänginud selle ideega ja öelnud, et "vau, see oleks nii lõbus, kui ma oleks esinev artist, kes hoiab lihtsalt mikrit ja hüppab laval ringi ja lihtsalt lõbutseb". Aga ma tundsin alati end piiratuna. Sa oled artist ja inimesed ootavad, et sa tuled ja esitad oma lugusid, nii et miks sa tahad minna lavale ja mitte esitada oma lugusid? Sellega kaasneb omamoodi häbi. Inimesed räägivad, et "ta ei esita oma lugusid" ja need, kes tahavad sind esinema kutsuda, ei kutsu, sest nad tahavad, et sa esitaksid oma lugusid. Sul on produtsendid, kellest saavad DJ-d ja esinejad, aga sul on harva artiste, kellest saavad MC-d, DJ-d. See käib alati vastupidi. Ja mul on nii hea meel, et ma saan sellest lihtsalt läbi murda, et OK, ma lähen ja teen seda, isegi kui keegi ei saa sellest aru. Peaasi, et ma ise õnnelik olen.

Me tegime eelmisel aastal Ghanas festivali, kus oli enam kui 11 000 inimest, ilma et me oleks ühtegi artisti välja kuulutanud, ainult DJ-d ja mina kui võõrustaja. Meil olid laserid, valgus. Live-üritus, kus me üritasime üheks liita EDM-stiilis produktsiooni ning afrobeats'i ja afrodance'i. Et inimesed saaksid tulla ja kogemuse, mille keskmes on valgusefektid ja Aafrika muusika. See on see, mida see projekt esindab. See oli loodud Lõuna-Aafrikas ja seepärast on selle nimi "Mzansi Chronicles", ja me räägime juba järgmise tegemisest, mille nimi võiks olla "Lagos Traffic", kus me läheme Lagosesse ja teeme muusikat, mida võiks esitada keset Lagose liiklust. Loodetavasti pigem varem kui hiljem leiame ka Eestis koha ja meil on afrobeats'i festival Chop Life Tallinn, kuhu saame inimesi kutsuda tantsima ja vaibima. Nii et ma olen põnevil.

Jah, see oleks tore siin.

DJ Edu: Inimesed tuleks chop life'ima ehk "nautima".

Mr. Eazi: Chop life tähendab enjoy life [eesti k elu nautima]. See on populaarne ütlus suuremas osas Aafrikast, kus räägitakse inglise keelt. Chop nagu eat [eesti k sööma] ehk eat life, enjoy life. Seda chop life tähendab.

OK, ma hakkan seda kasutama. Viimane küsimus, reisimise kohta. Sa reisid palju ringi. Erinevate riikide külastamine, erinevate muusikaskeenede nägemine – mis on üks asi, mida see kogemus on sulle muusika kohta õpetanud?

Mr. Eazi: See on õpetanud olema väga avatud. Sest sa ei saa kunagi päriselt teada, mis puudutab inimese hinge. Ja mind on õnnestunud üllatada. Isegi kui ma olin eile seal klubis [HALL] ja kuulasin muusikat, mis mängis ja üritasin aru saada, mis sorti muusika see on, siis vaatasin enda kõrvale ja nägin inimest, kes oli lihtsalt transis ja nautis seda läbinisti. See meenutas mulle taas, et sa ei tea kunagi, mis võib kedagi puudutada, sest muusika koosneb vibratsioonidest. See kutsub meis midagi esile. Me oleme lihtsalt vibreerivad aatomid. Mida enam ma ringi reisin, seda enam ma kuulan eri sorti muusikat ja seda avatumaks ka muutun. Mitte ainult muusika osas, vaid elu osas üldiselt. Ma olen valmis arenema, avatud muutustele, ja seda tahan ma kogeda ka Chop Life Soundsystemiga. Järgmine Chop Life võib toimuda Kingstonis. Võimalik, et oleme Indias. Kus iganes. Me lihtsalt läheme kohale, töötame artistidega, salvestame, anname [selle muusika] välja ja liigume edasi. Pidev reisimine, püsiv vabadus luua ja seda välja anda ... loodetavasti ei saa meil raha otsa ja saame reisimist jätkata ning leiame mõttekaaslasi, kes reisivad koos meiega kaasa. Aga lõppeks on meil lõbus ja see on peamine.

DJ Edu: Kõige olulisem asi projekti juures on see, et me läheme ja oleme osa sellest kohast, kus me muusikat teeme, aga seda Aafrika puudutusega. Album sai tehtud Lõuna-Aafrikas, see esindab Lõuna-Aafrika energiat. Keegi sealt ei saa öelda, et meie saund ei ole õige, sest me oleme osa kogukonnast ja töötasime sealsete artistide ja produtsentidega.

Mr. Eazi: Nii et see on väga kollaboratiivne. Kui vaadata seda projekti, siis mul ei ole olnud projekti, kus on nii palju feature-artiste.

Jah, seal oli neid tõesti palju.

Mr. Eazi: Palju feature-artiste. Kõik, kes meile meeldivad. Me olime sõna otseses mõttes köögis, sõime, kokk sealsamas, rääkisime tulnukatest, poliitikast, multifilmidest, Netflixist ja tegime samal ajal muusikat. Üks idee, mis mul on – ma olin jaanuari alguses Islandil ja mõtlesin, et võib-olla ma lähen päris Põhja ja sätin seal üles stuudio ning kutsun kohale ...

DJ Edu: ... eskimod (naerab).

Mr. Eazi: ... palju Islandi artiste, Nigeeria ja Ghana produtsente ja korraldan seal laagri ja panen sellele nimeks Chop Life: Arctic Vibrations ja annan selle välja. Need on asjad, mida me tahame teha.

Ma loodan, et teil ei saa kunagi raha ega vabadus otsa.

DJ Edu: (naerab)

Mr. Eazi: Jaa, loodetavasti (naerab).

Suur tänu teile!

Mr. Eazi: OK, suur tänu sulle!