Möödunud nädalavahetusel, keset hansapäevade kirevat möllu, esietendus Kondase keskuses Adeele Jaago visuaalne luulelavastus "Naiste tuum, meeste kuub". Jaago enda kirjutatud dramaturgia põhineb Eesti naisluuletajate loomingul, moodustades narratiivi, mis viib vaataja ligi tund aega kestvale rännakule läbi ajaloo. 

Ajaloost on see lavastus tõepoolest lausa läbi imbunud ning lavateose lahutamatuks osaks on Kondase keskuses väljas olev fotograaf Jaan Rieti 150. sünniaastapäevale pühendatud näitus "Sõsarkond", mis räägib tema perekonna naistest. Neil, kel plaanis lavastust vaatama minna, soovitan võtta see aeg, et natukene varem Pika tänava kunstimekasse kohale minna ja väljapanekut vaadata. Lisaks sellele, et väljas olevad fotod on tõepoolest imeilusad ja huvitavad, aitavad need end lavastuseks häälestada ja muust olmemürast välja lõigata.

Kui ma peaksin väga lühidalt kokku võtma, mida ma nende 50 saalis istutud minuti jooksul kogesin, ütleksin ma, et võimalust puhata. Kuigi luuletused, mis laval kõlasid, ei olnud oma sisult alati kergekoelised, valitses selles Kondase keskuse tagumises toas hämmastav rahu ning aeg justkui seisis.

Paratamatult, olles osa sellest kiirest-kiirest-kiirest maailmast, hindan ma momente, kus on võimalik lihtsalt hetkes ja kunsti keskel olla, väga. Küll aga ei taha ma sellega öelda, et lavastus oleks olnud veniv, vaid kiidan lavastajat, kes koostöös oma loomingulise meeskonnaga suutis seesuguse tasakaalu luua.

Lavastuses tuleb esitamisele 12 Eesti naisluuletaja looming, mida kannavad suurema osa ajast ette näitlejad Mihkel Kuusk ja Kristian Põldma, kuid vahel kostus kõlaritest ka Adeele Jaago mahe hääl. Naised, kelle looming ses hämaras toas kõlas, on kõik elanud oma muredega oma ajas.

Selles kitsukeses valgete seintega toas saab kuulda nii isamaalist kui ka armuvalust läbi imbunud luulet. Ja kuigi ajastud, mil lavale jõudnud luuletused on kirjutatud, on väga erinevad, kinnitab "Naiste tuum, meeste kuub" seda, kuidas inimloomus on tegelikult ikka ja alati sama, olenemata soost ja ajast.

Suurepärase lihvi andis lavastusele Jaan Jaago loodud muusika, mis suutis nii peenelt ja maitsekalt end luuleridade vahele põimida ja saalis valitsevat habrast õhkkonda hoida. Lisaks pakkus silmailu Karmi Pikkma loodud intiimne valguslahendus ja läbimõeldud koreograafia.

"Naiste tuum, meeste kuub" sobib väga hästi ka neile, kes end luulemaailmas veel võib-olla väga koduselt ei tunne, sest lavastus ei mõju lämmatavalt ning jätab vaatajale omajagu tõlgendamisruumi. Samuti tuleb siinkohal ära märkida, et kuna näitlejad on suutnud ennast luuletuste tuumani närida, suudavad nad tekste veenvalt ja nauditavalt edasi kanda.