Segakoor Jõelähtme Laulusõbrad tuli 2007. aastal kokku projektikoorina, ühendamaks laulumaiaid ja ilmestamaks kohalikke kultuurisündmusi. Aasta hiljem jätkati Loo Kultuurikeskuse rüpes, paari aasta pärast liituti aga juba Eesti Segakooride Liidu tegevusega. Aastast 2021 on koori peadirigent Eesti Rahvusmeeskoori laulja Mait Männik, kes lõpetas Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli Silvia Melliku koorijuhtimise klassis ning juhatab veel naiskoori Gaudete ja Jõelähtme rahvamaja vokaalansamblit AnnabRe.

Koori dirigent Merike Toro on lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi kooridirigeerimise ja muusikaõpetaja erialal Jüri Variste klassis, töötanud aastaid kooride juures dirigendi ja koormeistrina, ta on staažikas laulupäevade kunstiline juht ja juhatanud naiskoore XXIV ja XXV laulupeol. Koori häält treenib hääleseadja Maila Plooman (lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia kammerlaulu erialal), kes tegutseb vokaalpedagoogina ka TTÜ Vilistlaste Naiskoori, naiskoori Vanaemad ja naiskoori Gaudete juures.

Kui juubelilaulupidu "Minu arm" ületas reaalselt ja mentaalselt kõik piirid – ei mahtunud kõik soovijad kaare alla laulma ega kuulajad lauluväljakulegi – siis pärast vaibuvat pidupohmelli torkis meeli ebameeldiv kipitus. Mis saab laulupeost edasi? Kui palju kõrgemale suudab laulupidu enam kasvada? Ja võta näpust – kaheks aastaks planeedile saadetud pandeemia sundis ka koorimuusikalaeva võtma hoopis teist kurssi.

Suured laevad pööravad aeglaselt, olevat öelnud Gustav Ernesaks. Mida väiksem laevuke, seda kergem on karide vahel seilata ja välgunoolte kiuste triivida. Pandeemia raputas kõige muu kõrval ka koorimuusikaliikumist väga karmilt, paljud koorid ei elanud üle ei lauluproove internetikeskkonnas ega rangete piirangutega ääristatud laulmisi, mistõttu pandigi noodimapp kodus külmiku otsa ja oodati paremaid päevi. Paraku külmiku otsa noodid on paljudel ka jäänud, see on vaid selga kasvatanud paraja tolmukorra ja mõnikord silmanurgast kulunud kaaneserva silmitsedes heiastuvad (endisele) koorilauljale nostalgilised mälestused kooslaulmisest ja üheshingamisest.

Tõepoolest, uuesti harjumust kord nädalas või paar korda kuus kooriproovis käima hakata, on väga keeruline tekitada. Kooride ja orkestrite töökorraldust ja sisu muutis pandeemia palju ning ametlikud kahjukokkuvõtted selguvad sügisel, kui Eesti Kooriühing vastavasisulise küsitluse tulemused kokku arvab.

Seda enam on südamel rõõmus, kui ellujäänud kollektiivid praegu, pandeemiajärgse esimese lauluhooaja lõpetuseks imeilusaid ja kunstiliselt sisukaid lõppakorde annavad. Olgu kõigi eeskujuks toodud segakoor Jõelähtme Laulusõbrad, kelle koduses õhkkonnas toimunud sünnipäevakontserdil kõlasid kõrvuti nii esiettekanne kui ka laulupeo kuldrepertuaar.

Nii puhast ja siirast muusikast rõõmu saamist ja kirgast ühist kokkulaulmist pole kontserdisaalis kohanud juba jupimat aega ning tuleb tunnustada nii lauljate südikust, kunstiliste juhtide repertuaarivalikut kui ka koori vokaalset ilu, samuti ansamblitunnetust kontsertmeister Tiina Renseriga. Turvaliste Gustav Ernesaksa, Pärt Uusbergi ja Kadri Hundi teoste kõrval oli kontserdiprogrammi maitsekalt pikitud popmuusikavirelustega palu (Rein Rannap, Stig Rästa) ja isamaalisi poeeme (Siiri Sisask, Peep Sarapik).

Koori peadirigent Mait Männikule istub muusikaliste fraasidega nokitsemine, tekstiga töötamine ja väikeste detailide kallal pusimine. Tema juhatatud laulud on lainjate kaartega ja väga emotsionaalselt esitatud. Mait nakatab oma koori, innustab ja kaasab. Merike Toro võtab koori oma kogenud käte vahele ja laseb vokaalil lihtsalt heliseda. Ja vokaalset materjali jagub! Hääleseadja maitsekas sekkumine paitab kõrvu ning vokaal on ühtlane, toetatud. Lavalt peegeldus publikusse loomulik musitseerimine, repertuaar oli jõukohase raskusastmega.

12 punkti saab ka õhtujuhina üles astunud koorivanem Vilve Klettenberg, kelle üleskutsele sügisest koori tegevuses kaasa lüüa tundsin isegi kiusatust järele anda. Väga ülev ja kaasahaarav muusikaõhtu oli.

Jõelähtme vald on Tallinna külje all, valla piirid jooksevad Soome lahe ja Pirita jõega, Rae, Kuusalu, Anija ja Raasiku vallaga. Vallas on mitu uudistamisobjekti, näiteks kanamuna skulptuur (kunagise linnuvabriku sümbolina postamendile püstitatud hiigelkanamuna), mille 1970. aastate lõpus valmistas ARS (ehte- ja metallikunstnik Leida Ilo). Elanike arv vallas on tasahiljukeses tõusutrendis ja ka segakoori tegevusega on liitunud valda elama asunud inimesed.

Tõmbekeskuste kõrval on aina olulisemaks muutumas kohalik kultuuripind. Maakonnakeskused, koolid ja kultuurimajad kannavad praegu suurt kaasvastutust järgmise üldlaulupeo toimimise ees. Kui suudetakse toetada ja hoida väiksemaid kogukonnakoore, lauluansambleid ja orkestreid, ei ole võimatu, et kadude kiuste peame järgmise, 2025. aastal toimuva laulupeo veel lahkema kaarega, kui tegime seda eelmisel korral.

Suured asjad sünnivad väikestest, öeldakse. Jõelähtme Laulusõprade 15. sünnipäeva kontsert täis muusikalisi õnnestumisi, elamuslikkust ja lauljate südamest tulevat rõõmu muusikakunsti teenimisest kinnitas, et laulupidude traditsiooni jätkumisel on lootust.

Hoidkem oma kodukoha koore, ühinedes on nende jõud üüratu.