Nädala algul avatud popkunsti muuseumi puhul ongi just asukoht määrava tähtsusega, kuna uksed avati täpselt keset Rotermanni kvartali teljeks olevat Stalkeri käiku. See tähendab aga omakorda, et suur osa neist Soome laevalt pealt tulevatest turistidest, kes otsustavad takso või bussi asemel jala linna minna, satuvad ilmselt just mööda seda tänavat kesklinna poole kõndima. Paljud neist lähevad kindlasti kohe mõnda Rotermanni puhvetisse sööma, aga kahtlemata on ka neid, kes haaravad kinni esimesest kultuuriõlekõrrest. Ja ega keegi teine seal Pocole konkurentsi ei paku, kui Coca-Cola Plaza välja arvata.

Seda kinnitasid ka tegijad ise, kellega mõni tund enne ametlikku avamist muuseumis juttu ajasin. Koristajad tuhisesid tolmuimejaga mööda ruume ringi ja ehitajad nokitsesid endiselt üht-teist, kuid juba päev enne avamist koputasid esimesed Marimekko kottidega kunstihuvilised põhjanaabrid uksele ja soovisid sisse astuda. Mõistagi lubati lubati neil ka lahkelt ringi vaadata! Tulevikus ongi neil plaan paigutada fuajeesse ka pagasikapid, et kohvrid ei segaks ja saaks rahus kunsti nautima minna.

Võib ju seepeale õigustatult küsida, et ehk rajatigi Poco lihtsalt sinisilmsete turistide püüdmiseks? Muidugi, kui kõik läheb hästi, võib popkunsti muuseumist saada oluline kultuuriturismi sihtkoht, mis ei jää tulevikus enam mitte lihtsalt tee peale, vaid selle nimel ostetakse lennupileteid ja broneeritakse öömaju. Õnneks pole aga tegijate ambitsioonid nii mustvalged, pigem soovivad nad nii nagu Telliskivi südameks saanud Fotografiskagi meelitada enda juurde ka publikut, kes muidu kunstigaleriidesse naljalt sisse ei astu.

Võrdlus Fotografiskaga on seejuures eriti kohane, kuna paljuski astubki Poco sellele rajale, mida on nemad juba ette tallanud. Mõlemad galeriid kaugenevad nimme kunstiringkonna tavamudelist: kui enamasti saab öelda, et kultuur ei lähe mitte külastaja juurde, vaid külastaja peab kuidagi ise kultuuri juurde jõudma, siis nemad üritavad seda ümber lükata. Kogenumate külastajate jaoks on tee kultuuri juurde muidugi mõnus ja lauge, mida hea meelega ette võetakse, aga kui alles vaikselt kompad, mis sind täpselt kultuuris kõnetab, siis võib see mõjuda kui läbi rapiku murdmine. Ja kes see siis ikka vabatahtlikult võssa ronib.

Seetõttu vajamegi kultuuripaleesid, mis võtavad külastaja avasüli vastu ega pane teda kohe keeruliste küsimustega silmitsi, vaid lasevad tal kohtuda tegijate, esteetikate ja lahendustega, millega igaüks meist moel või teisel kursis on. Poco galeriipind, mis on jaotatud laiali kahe korruse peale, teeb seda kohati veel paremini kui Fotografiska, sest juba esimesse saali sisse astudes vaatavad meile otsa Andy Warholi tööd. Sa ei pea isegi teadma, mida Warhol kunstnikuna teinud on, aga tema nime nägemine tekitab ilmselt igaühes pisut elevust. Andy Warhol? Oot! Ma olen tema nime kuulnud küll! Jaa-jaa! Kuidas ta töö Eestis on? Misasja?

Kui mõni juhuslikult popkunsti muuseumisse sattunud külastaja tõepoolest peas sellise mõttekäigu läbi teeb, siis on ta ilmselt juba konksu otsa püütud ning ülejäänud ringkäik kulgeb hoopis rõõmsamal meelel. Väljapanek on õnneks kokku pandud nii kavalalt, et neid konkse tuleb järgemööda veel, varsti vaatab otsa juba esimene Banksy, siis midagi Keith Haringult või leiame lihtsalt piltidelt motiive, mis on popkultuurist kõigile tuttavad. Ja noh, seda see nimi – popkunst – ju täpselt tähendabki!

Kuid ega siis kaht korrust ei täida ära ainult hitt-teostega ning sellegi lahenduse eest tuleb tegijaid tunnustada. Ei näe just tihti, et Eesti autorite tööd seisavad uhkelt kõrvuti kunstimaailma tipptegijatega, kuid Poco väljapanek on just niiviisi üles ehitatud: pole seda, et meie oma tegijad on kuskile galerii tagumisse nurka peidetud, vaid on loodud justkui popkunsti alternatiivajalugu, kus ka Eestil on väga suur ja oluline sõna öelda. See idee kannab ka üllatavalt hästi välja ega mõju kuidagi otsitult ega konstrueeritult, pärast ringkäiku jääbki meile päriselt tunne, et Eesti kuulub popkunsti kullafondi. Aga ei kuulu siis või? Muidugi kuulub, otse loomulikult!

Jääb üle vaid loota, et lisaks agaratele turistidele leiavad ka kohalikud inimesed selle galerii üles, sest Rotermanni kvartal on küll üks läbimõeldumalt arendatud piirkondi Tallinnas, kuid ligipääsetavus on endiselt üsna probleemne ning põhjust sinna niisama minna liiga palju ei ole. Pocost välja astudes tundus mulle aga, et nüüd ei ole see enam pelgalt jõukate inimeste elu-, töö- ja õgimiskeskus, vaid Tallinna üha laienevale kultuurikaardile saab lisada ka Rotermanni kvartali.