Kirjanik Steven Moffati jaoks on "Ettevaatust, õnn!" esimene näidend. Moffati lugu räägib abielupaarist, kelle juurde nihverdab end külla jutukas Elsa Jean Krakowski. Paarike teeb vahetult enne külalise saabumist Elsale taustauuringu ning internetist leitud saate põhjal selgub, et Elsa Krakowski võib olla potentsiaalne sarimõrvar. Abielupaar leiab end olukorrast, kus nad proovivad iga ilma Elsat solvamata teda oma majast minema kihutada. 

Moffati näidendis leidub rohkesti kriitikat 21. sajandi ühiskonna pinnapealsusele. Moffat väljendab oma kirjutises, et inimesed on kergesti meedia poolt mõjutatavad ning kiires elutempos võivad inimsuhted sassi minna. Laval näidatakse perekonda, kelle rõõm ja õnn on kaduma läinud. Peter (Tarvo Sõmer) soovib tänased probleemid homse varna visata, Debbie (Liisa Aibel) on paras närvipundar, keda rahustab internetis surfamine. Nende teismelised lapsed Rosie ning Alex ei tunne end perekonna väärtusliku osana.

Lavastaja Peeter Raudsepa sõnul on Moffati näidendil mitu kihti. Ühelt poolt on tegu "tõejärgse ajastu satiiriga, teisalt jällegi cooneyliku farsiga". Cooneylikuks uksekomöödiaks muutub näidend siiski teises vaatuses, mil peategelasi tabavad situatsioonid muutuvad pea absurdseks. Tugevalt satiiriline on pigem lavastuse esimene pool, millest leiab äratundmisrõõmu. Sellegipoolest näib, et Steven Moffatil on "Ettevaatust, õnne" kirjutades mingil hetkel mõtted otsa saanud. Kui esimene vaatus on fokuseeritud, siis teine pool on laialivalguv, muuhulgas tuuakse sisse ebamugavust tekitavad sitanaljad… 

Peeter Raudsepp kasutab lavastuses võtteid, mida leidub ka tema viimases lavastuses. Selgi korral peab publik nägema, kuidas lavatöölised lava ringi sätivad, mis röövis tähelepanu, ning Eva Pajusaare lastejoonistuste eeskujul valminud videokujundus ei pääsenud esile. Lavastuses võinuks olla veidi rohkem pinget, mida ühest mõrvaloost eeldaks. Muusikaline kujundus, mis kõlas üsna tempokalt ja lõbusalt, viis mind samuti teistsugusesse maailma kui sellesse, mida laval nägin.  

Anneli Rahkema on Elsana parajalt võimukas ja meelitav, kuid kahtlust tema tegelase suhtes, kas ta on mõrvar või mitte, ei tekkinud kordagi. Tundus, et Elsa olemust ei tahetudki varjata. Rahkema osatäitmine vajas rohkem nüansse, et Elsat huvitavam vaadata oleks. Esietendusel võitsid pigem südameid Tarvo Sõmer, kelle füüsiline komöödia naerutas, ja Laura Niils, kes vürtsitas oma teismelist tegelast erinevate kiljatuste ning jonnihoogudega.

Peeter Rästase mängitud torisev naaber ning Elar Vahteri politseinik tekitasid kahetisi tundeid. Nimelt pani tegelaste välimus kulme kergitama. Rästas meenutas oma püstiste kiharatega hullu professorit, kes on laboratooriumist põgenenud, ning Vahter enda ebaloomulikult suure kõhuga mõnda klišeed rõhutavat karikatuuri, mis polnud sugugi naljakas. Tundus, et Peeter Raudsepp on soovinud selle lavastusega näidata Steven Moffati teksti grotesksust, mida tõepoolest näidendis leidub, kuid groteski on rõhutatud mitte kõige põnevamatel momentidel. 

Kellele farsid meeldivad, ei pea pettuma. "Ettevaatust, õnn" on lavastus, mida mõnel üksildasel ja kõledal sügisõhtul vaadata, kuid Moffati näidend ja lavastajatöö jätavad tükati soovida.