Kronbergil on olnud au isiklikult Bernard Kangroga kohtuda.

"1990. aastal, kui Bernard Kangro valiti Tartu Ülikooli audoktoriks, võttis Peeter Olesk mu kaheks päevaks kaasa Lundi, kus ööbisime ühe öö Bernard Kangro juures. See oli väga huvitav ja ilus kohtumine. Bernard Kangro abikaasa Maria ütles mulle ühel õhtul, et ma käiksin läheduses olevas leivapoes, kus ka Kangro aeg-ajalt käib, sest seal töötab müüjanna, keda ta nimetab Mirjamiks. Kes on Kangrot palju lugenud, saab aru, et Mirjam on Kangro imaginaarne muusa," meenutab Kronberg Vikerraadio saates "Loetud ja kirjutatud".

Eelkõige luuletajana tuntud Kangro oli ka viljakas proosaautor ning veelgi viljakam kirjandusadministraator. "Kangro on Eesti kirjanduselus täitnud kõiki võimalikke rolle. Kõigepealt alustanud luuletajana ja samal ajal hakkas ülikooli ajal kirjutama proosat, millest 1930. aastate lõpul ilmusid mõned näited ainult Loomingus. Siis oli ta Vanemuises sõja ajal dramaturg, kust sai hiljem enda sõnul kaasa dramaturgilise mõtlemise või dialoogi oskuse," rääkis Kronberg.

Kangrost, kes kaitses edukalt magistritöö Eesti soneti ajaloost, millele pidi järgnema uurimus Eesti romaani ajaloost, kuid mis jäi sõja tõttu katki, loodeti Gustav Suitsu mantlipärijat.

"Administreerimine sai erilise hoo sisse Rootsis, kui ta oli asunud elama Lundi, mida võib pidada Eesti pagulaskirjanduse üheks keskuseks, ja hakkas välja andma ajakirja "Tulimuld", mis ilmus aastani 1993. Aastal 1950 sai Kangrost Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuse tegevdirektor ning muidugi kirjutas ta ka kogu aeg kirjandusloolist esseistikat."

Juba ilmunud kirjavahetused lubavad meil tutvuda ka Kangro mõtetega romaanist kui žanrist, romaani kirjandusest ja romaani kirjutamisest.

"Ta tundis tõepoolest väga hästi Eesti romaani ajalugu. Ka hilisemates kirjavahetustest, mitte ainult Ristikiviga, vaid ka osaliselt avaldatud kirjavahetuses kirjandusteadlase Harald Peebuga, arutab Kangro väga palju romaani teemal. Tema romaaniteooria võib kirjadest kokku noppida ja konkretiseerida, aga see on ka realiseerunud praktikas tema enda loominguloo jooksul."

Kronbergi sõnul tundis Kangro juba enne sõda oma esimeste proosakatsetuste ajal mingisugust tõmmet moodsama kirjanduse poole. "Võib-olla isegi sürrealismi või unenäolise ja psühhoanalüütilise proosa poole, aga need esimesed katsed ei olnud eriti tulemuslikud. Kangrole on alati omane teha suuri plaane. Iseasi, kas ja kuivõrd ta neid realiseerida suutis. [...] Samas kirjutas ta väga kiiresti ja impulsiivselt. Selle üle ta üldse ei põdenud, kui midagi jääb pooleli. Kui midagi jäi pooleli või midagi ei tulnud välja, siis tuleb võtta uus asi ja alustada uuesti. Selles osas manitses ta ka Ristikivi kirjutama kiiremini ja mitte nii palju viimistlema."

Kangro, kes rõhutas alati, et on saanud hariduse vabas Eestis ja vabas Tartu Ülikoolis, võttis endale 1910. aasta paiku sündinud põlvkonna eestkõneleja rolli. "See ajendas teda 1950. aastate lõpus võtma romaani vormis käsile üliõpilaste temaatika. Kui enne rääkisin Kangro suurejoonelistest kavadest, siis on ta hiljem ise Tartu sarja kohta öelnud, et "Jäälätteid" kirjutama asudes, ei mõelnud ta mingisuguse pikema kava peale, vaid kirjutas ainult ühte romaani, tahtes kujutada 1930. aastate keskpaiga üliõpilaselu. See teema ei lasknud enam endast lahti ja talle endale muutus huvitavaks, mis nendest tegelastest edasi sai," tõdes Kronberg.

Sarja kese ja üks peategelastest on Tartu. "Mulle näib, et Tartu muutub ka universaalseks või veidi mütoloogiliseks. Kangro poetab Tartu sarja romaanidesse teadlikult legendilaadseid elemente. Ta teadis väga palju sellest, mis toimub Tartus ja kodumaal. Ühtpidi on Tartu Kangro isiklik ruum, aga usun, et kaasaegsed lugejad tunnevad end ikkagi ära ja Kangro Tartu on ka neile südamelähedane. [...] Tervet Kangro loomingut võib vaadata kui "Odüsseiat", ehkki ta kunagi tagasi koju ei jõudnud. Põhimõtteliselt ei tulnud. Ta elas oma maailmas."

Haritud ja paljulugenud inimesena on Kangro looming väga intertekstuaalne, märkis Krongberg. Nii lisas ta romaanidesse tähendustega laetud nimesid, motiive või märke, et pakkuda erinevatest valdkondadest lugejatele midagi, mis neid mõtlema ärgitaks. Näiteks on olulise tegelase Asse Jairuse puhul arstiteaduse taustaga kriitikud märganud, et Kangro on delikaatselt ära peitnud asjaolu, et Asse põeb süüfilist.

"Faust", ja mefistolikkus üldisemalt, oli Kangrole Tartu romaane kirjutades alltekstiks. Kuid Kangrol oli eriline suhe ka Tammsaarega. Tema "Taeva võtmed" on omamoodi järg Tammsaare romaanile "Põrgupõhja uus Vanapagan", kust Kangro võtab Jürka tütre tegelase Riia üle enda maailma. Kattuvusi leiab ka Tartu sarja romaanist "Emajõgi", mis algab looga koer Nero matmisest, kes jagab nime Katku Villu koeraga Tammsaare romaanist "Kõrboja peremees".

Kui rahuaegse Tartu kujutused esimeses kolmes sarja teoses põhinevad ühelt poolt autori enda kogemustele ja mälestustel ning teiselt ilukirjanduslikul valel, siis okupatsiooniaegses Tartus muutub sari dokumentaalsemaks. "Kangro sai umbes 1960. aastatel kätte oma okupatsiooniaegse päeviku, mis oli Eestisse jäänud. Nii võtavad mõned romaaniköited päeviku vormi," ütles Kronberg. Kangro ise kandis mundrit ainult Eesti Vabariigi kaitseväes kohustuslikku teenistust läbides ja teisest maailmasõjast osa ei võtnud. Eestist põgenes Kangro 1944. aasta septembris.

Üksikuna on Kangro teoseid Kronbergi hinnangul keeruline lugeda. "Mul on tunne, et kui ei ole algusest peale lugenud, siis jääb mingi lünk sisse. Need ei ole eraldiseisvad. Iga köide on kuidagi eelmise ja järgmisega seotud." Ülevaatlikuma pildi aitavad ette manada ajaloolase Toomas Hiio järelsõnad kõigi kuue teose juures.

Kirjaniku 113. sünniaastapäeva puhul andis kirjastus Hea Lugu välja Bernard Kangro Tartu-ainelise romaanisarja, kuhu kuuluvad "Jäälätted" (esmailmumine Rootsis 1958), "Emajõgi" (1961), "Tartu" (1962), "Kivisild" (1963), "Must raamat" (1965) ja "Keeristuli" (1969). Kolm esimest teost on psühholoogilised romaanid, mille keskmes on Tartu tudengite sõpruskonna ja noorte haritlaste kujunemine 1930-ndate teises pooles. Kolme viimase osa keskmes on Teine maailmasõda, selle mõju tegelastele ning sõjaeelse Tartu hävitanud lahingud 1941. ja 1944. aastal.