Arvustus. Kui Vilde tegelased Pärnus käisid
Uus lavastus
"Mäeküla piimamees"
Dramatiseerija: Andrus Kivirähk
Lavastaja: Aare Toikka (VAT teater)
Kunstnik: Illimar Vihmar
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Helilooja, muusikaline kujundus: Veiko Tubin
Videokunstnik: Argo Valdmaa
Koreograaf: Marge Ehrenbusch
Osades: Fatme Helge Leevald, Meelis Rämmeld, Andrus Vaarik, Ago Anderson, Priit Loog, Ott Raidmets
Esietendus: 28. oktoobril 2023 Endla teatri suures saalis
Andrus Kivirähki "Mäeküla piimamehe" dramatiseeringut on Endla teatri kodulehel peetud "valusalt koomiliseks draamaks". Kui Vilde elaks praegugi, oleks temasugusele irooniameistrile antud dramatiseering meeltmööda, tema romaan on ju Kivirähki poolt suhteliselt autoritruult draamaks kirjutatud. Seda, kuidas vägagi elus publik Andrus Kivirähki teksti vastu võtab, sõltub sellest, kui palju ollakse nõus groteskse loo ning kohati allapoole vööd naljadega kaasa minema. 11. novembri etendusel naeris osa vaatajaskonnast tublisti, osa jäi naeruga tagasihoidlikuks.
Andrus Karnau kirjutab tuumakas arvustuses, et Endla teatri "Mäeküla piimameest" saab vaadata ka naermata, sest sündmustel on alati traagiline toon juures. Traagikat leiab lavastusest küll, ent tükati. Vilde teksti on Kivirähk tihendanud, kuid seda saanuks ehk veelgi teha. Siin-seal kippus lavastus venima.
"Mäeküla piimamehe" kõige südantlõhestavam tegelane on Meelis Rämmeldi kehastatud Tõnu Prillop, kes soovib meeleheitlikult enda orjastaatusest vabaneda ning elus haljale oksale jõuda. Selleks on ta valmis kasvõi oma noore naise mõisnikule "laenuks" andma. Prillopi meeleheide, äng ja frustratsioon tulevad Rämmeldi osatäitmisest selgelt välja. Meelis Rämmeld on varemgi elu hammasrataste vahele jäänud vennikesi mänginud, lähiajast meenub tema Eino Hiekka lavastusest "15 meetrit vasakule". Kas Prillop on Rämmeldi "suur roll", nagu on arvatud? Niivõrd-kuivõrd. Näitleja mäng on äärmiselt köitev, kuid Hiekka tuli Meelis Rämmeldil veidi loomulikumalt välja.
Suurem osa ülejäänud tegelasi kannavad endas pigem koomilist funktsiooni. Ago Anderson vajutab selles lavastuses huumoripedaali põhja. Andersonil on kaasahaarav sarm, kuid kohati tekkis soov, et mõni tema tegelasega seotud stseen oleks paremini läbi tunnetatud. Teise vaatuse lõpus, kui Mari oma elu üle tõsimeelselt järele mõtleb, rikuti traagilise alatooniga stseen labase naljaga ära.
Priit Loogi mängitud Kuru Jaan, kes on piimamees enne Prillopit, jääb näitleja esituses pigem robustseks kui kaastunnet äratavaks. Kohati läks etendajal ka tekst kaotsi. Ott Raidmetsa tegelane on eelnevatest tegelaskujudest paremini läbi tunnetatud. Raidmets, kelle tundeline lõõtsamäng ajab tõepoolest muigama, on laval tasakaalukas ning oma vaoshoituses võluv.
Kõige efektiivsemalt viskab kildu Andrus Vaarik, kelle Ulrich von Kremeri kiim, üksildus ja võimukus on lõbusalt edasi antud. Tegelane ei muutu näitleja esituses kunagi karikatuurseks, kõik püsib maitsekuse piirides. Karnau on viidanud Vaariku kiikumisstseenile, mis enda ootamatuses mõjus tõepoolest vaimuka leiuna. Ei teagi, kas Andrus Vaarik tegi nalja, kui ütles Kuku raadiosaates, et ta pole rolli eest piisavalt tunnustust saanud. Ükskõik, kas tegu oli naljaga või mitte, tuleb näitlejale siinkohal anda väike vihje: arvustaja kõrval istunud varateismeline poiss elavnes alati kui Andrus Vaarik lavale tuli. Seega halvasti Vaarik justkui ei mängi…
Mari, keda peetakse üheks Eesti omanäolisemaks naistegelaseks, on Fatme Helge Leevaldi kehastuses vildelikult müstiline. Nõustun, et antud roll on üks Leevaldi põnevamaid, näitlejanna paneb vaataja mõtlema, mis tema silmade taga toimub.
Mari on vabameelne, fantaasiarohke noor naine, kes ei lase mingitel külameestel endale elamise kunsti ette dikteerida. Tema suhe Tõnuga on hooliv, kuid mitte üdini armastav. Kivirähki rõhuasetus paistab olevat sellel, et Maril on Prillopist kahju ning sellepärast ta meest maha ei jätagi. Külaelu Mari ju tegelikult ei naudi, ta loeb pigem raamatuid ning on nördinud, et kõik mehed soovivad saada piimamehe ametikohale. Linn intrigeerib oma meluga naist rohkem. Mõned on näinud selles süzeeliinis Vilde viiteid emantsipatsioonile. Mulle seevastu tundub, et "Mäeküla piimamees" kõneleb vabaduse ihast, soovist käituda enda unistuste järgi, mis on igal ajal ning igas kohas aktuaalne.
Kui Vilde tegelased Pärnus käisid, jäi Vilde lavastusega rahule. Kas jääb ka publik, sõltub igaühe enda maitsest. Mina jäin selle lavastuse puhul kahe vahele. Kohati oli naljakas, mõnikord ka traagiline, ent mõnusat balanssi nende mõlema vahel ei näinud.
Toimetaja: Rasmus Kuningas