Lavastaja Karl Koppelmaa ütles ERR-ile antud intervjuus¹, et on "Tramm nimega iha" lavale toomisel lähtunud võimutemaatikast. Nii näidendi peategelane Blanche, kes tahab end ihaldatuna tunda, kui antagonist Stanley, kellele meeldib oma tahtmist läbi suruda, soovivad illusioonides edasi elamiseks omada kellegi üle võimu. Selleks üks valetab, pannes inimesi uskuma, et temaga on kõik korras, teine jõhkrutseb ja märatseb.

Teismeline, kes Williamsi teksti kooli jaoks ette võtab, ei saa ilmselt loetule lõpuni pihta. "Tramm nimega iha" mõistmiseks läheb tarvis elukogemust ja, nagu Kaur Riismaa oma sisukas arvustuses² mainib, loo konteksti tundmist. Kas aga võimuküsimus on võti, mis selle näidendi avab? Selles on küsimus. 

"Amadeust" on vastupidiselt Ugala teatri "Tramm nimega ihale" mängitud pea poolteist aastat. Peter Shafferi näidendit, mille põhjal on antud lavastus loodud, võib pidada suhteliselt tuntud looks, kus lähevad vastamisi ropu suuga Mozart ning jumalakartlik Salieri. Kui Shafferi lugu sai kavalehe järgi³ 80-ndate alguses "ülimenukaks", siis Laumetsa lavale toodu paistab olevat unustuste hõlma vajunud. Selle põhjuste üle saab pikalt oletada. Nii "Trammi nimega iha" kui "Amadeust" ei ühenda ainult see, et mõlema lavastaja eesnimi on Karl või kunstnikutöö autor Kristjan Suits, vaid see, et mõlemad lavastused ei jõua soovitud eesmärgini. 

Karl Koppelmaa lavastus ei kõnele nii väga võimust kui illusioonidest, mida inimesed loovad, et nende elu oleks talutavam ning huvitavam. Antagonist Stanley arvab, et temasugune mats saab õnnelikuks vaid Blanche`i õe Stellaga. Stanley abikaasa keeldub uskumast, et tema elu pole õnnelik. Blanche elab jällegi maailmas, kus kõik peavad teda ihaldusväärseks. Väga huvitav mõte oli valguskujunduse abil võimendada peategelase ebastabiilset vaimset seisundit. Värelev valgus tekitas ärevust, mis asetas publiku justkui Blanche`i kingadesse. Kristjan Suitsu kunstnikutöö viib vaataja koheselt karmi reaalsusesse, majja, mis on justkui kohe kokku kukkumas. Lavakujundus tekitab mõjusalt depressiivsust. 

"Amadeuse" puhul jäid Suitsu kunstnikutööst meelde lava kaunistavad kuldsed kardinad ning uhked tualettlauad, millelt võib leida nii parukaid kui koogivaagnaid. Näitlejate grandioossed kostüümid seovad endas nii 18. sajandi kui tänapäevaseid elemente, mida on arvustajad varem maininud.  Mõte, et inimesed kannavad igapäevaselt maske või parukaid, on köitev ja tänapäevaselt mõjuv teema. Olen Valner Valmega nõus, et lavakujundus on kontseptuaalne⁴, kuid antud kontseptsioon minu jaoks Shafferi kaasahaaravat lugu lähemale ei toonud. Jäi arusaamatuks, kas kunstnikutöö ning lavastusega sooviti väljendada tolle aja aadlielu tühisust või on narratiiv mõnuga satiiri keeratud. Viimasel juhul oli see satiir humoorikas, ent päris pärale ei jõudnud. Ärevat atmosfääri, mida tundsin Shafferi teksti lugedes, tõi rohkem esile Rene Liivamäe valgus, mis lisas lavastusse fokusseeritust.

Pingelisusest ei saa ka Ugala teatri lavastuse puhul rääkida. Tegelaste omavahelisest pingest jääb "Tramm nimega ihas" kaunis vajaka. Blanche`i ning Stanley vahelisele seksuaalsele tõmbele viidatakse vaid üksikutel hetkedel. Olen Riismaaga nõus, et Stella ja tema mehe vaheline keeruline suhe jääb Ugala teatris selgelt välja kaardistamata. See omakorda tähendab, et publik ei saa tegelaskujude haprusele ligi. 

Janek Vadi äratab Stanley`na hirmu, mehe käitumine on ootamatu ning impulsiivne. Vadi tegelane ei tekita haletsust, rohkem tülgastust. Sarnase emotsiooni saab lugeja ka näidendit sirvides. Stanley puhul oleks soovinud ehk natuke huvitavamat lähenemist. "Amadeuse" antagonist Salieri on Mait Malmsteni kehastuses meeleheitlik helilooja, kes on oma elu pühendanud loomingule. Salieri ei taha olla keskpärane, vaid vaimustav muusik. Malmsteni mängust tuleb tegelase äng välja, tegelaskuju vananedes muutub ka näitleja samm sügavamaks, ent Mait Malmsteni sugusele etendajale pole laval palju teha antud. Malmsten jäi pidevalt ühest lavaotsast teise kõndima või tualettlaua taha istuma ning rolli ei olnud seetõttu väga huvitav jälgida. "Amadeuse" protagonist Mozart on edastatud täpse koomilise ajastatusega. Kui aga Shafferi näidendit lugedes tekkis egoistliku Mozarti vastu ajapikku sümpaatia, siis Laumetsa lavastuses seda ei teki. Tegelaskuju jääb natuke plakatlikuks, lapseohtu ropendajaks. 

Sarnaselt oleks tahtnud rohkem kaasa tunda "Tramm nimega iha" peategelasele. Maarja Mitt-Picheni mängitud Blanche on peeneid rõivaid kandev kõrgendatud häälega naine, kelle vaimset ebastabiilsust on tunda esimestest lavahetkedest. Mitt on rollis närviline, näitlejanna annab edasi tegelase soovi viibida fantaasias, mitte reaalses maailmas. Tegelaskuju on neurootiline, justkui haprus ise, kuid mõned nüansid, mida leidub Williamsil, pole lavale jõudnud. Näiteks tundsin puudust Blanche`i manipuleerimisoskusest, mis jäi Ugalas tegelase halbade minevikukogemuste varju.

Nii Karl Koppelmaa kui Karl Laumetsa lavastuses üllatab hoopis kõrvaltegelane. Oskar Punga jõulisest traagikast on juba pikemalt kirjutatud. Draamateatris mängib aga väga siiralt ja hingestatult Helena Lotman, kelle tegelase viimane stseen Mozartiga tõi lausa klombi kurku. Ometi tekitas ka Lotmani mängitud tegelaskuju arusaamatusi, millel siinkohal pikemalt ei peatuks - sellest on pajatanud veenvalt Andrus Karnau⁵. 

Karl Koppelmaa lavastust on peetud klassikaliseks Tennessee Williamsi teksti interpretatsiooniks, see tähendab, et näidendit pole ümberkirjutatud ega tehtud sellega muid vigureid. Ometi tekkis tükati soov, et lavastus paneks näidendist teistsuguses valguses mõtlema. Koppelmaa lavastust vaadates tekkisid küsimused: kas tema lavastus ikka kõneleb võimust ning kas Stanley on huvitav, kui teda kujutada pelgalt toore võimuga? Karl Laumetsa "Amadeus" on julgelt ambitsioonikas projekt, ent kahjuks ei hakka lavastus lõpuni tööle. Draamateatri saalis tekkis mõte: kas Laumetsa lavale toodu kõneleb keskpärasusest, mis paneb teisi inimesi hävitama, või hoopis näitab seda, kui keskpäraselt võib Shafferi lugu välja tulla. 

¹ https://kultuur.err.ee/1609104164/ugala-teatris-joudis-lavale-tennessee-williamsi-tramm-nimega-iha

² https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/ihamaastikel-tihenev-udu/

³ https://www.draamateater.ee/wp-content/uploads/2022/04/Amadeus_kava_koduleht.pdf 

⁴ https://www.draamateater.ee/meedia/keskparasuse-saatanlikkusest-amadeuse-naitel/ 

⁵ https://www.draamateater.ee/meedia/arvustus-draamateatri-amadeus-hiilgab-kullakarva-tuhisusega/