2018. aastal Edinburghi Fringe festivalil kõrgeima auhinna pälvinud¹ "Klassis" kõneleb vastuseisust õpetaja McCafferty ja tasemetöös halvima tulemuse saanud õpilase vanemate vahel. Pedagoog kahtlustab, et õppuril võivad olla õpiraskused, aga lapse vanemate meelest soovib õpetaja nende võsukest alusetult sildistada. Algul rahulikust vestlusest kasvab lavastuse jooksul intensiivne arutelu, mille jooksul tehakse üksteisele nii verbaalselt kui ka füüsiliselt haiget. 

Trupi sõnul on Goldeni ja Horani kirjutatud näidend igati päevakajaline ning pakub võimaluse mõista nii lapsevanemaid kui ka õpetajaid². Tõepoolest, Rakvere teatri uuslavastuses visatakse õhku olulised teemad, nagu kooli-kodu omavahelised suhted või õpetajate töökoormus, millele võiks ühiskonnas veel rohkem tähelepanu pöörata.

Muusikaline kujundus ja Priidu Adlase valgus muudavad laval aset leidva süngeks, lisades lavastusse intensiivsust ning ootusärevust. Tegelaste vahelist orgaanilist pinget aga esietendusel ei tabanud. Imre Õunapuu kehastab õpetajat, kes soovib õpilasi igal võimalusel aidata. Õunapuu lavaline olek – püüd ennast kehtestada ja keerulistes olukordades head nägu teha – tekitas äratundmisrõõmu, kuid tegelane mõjus hetketi üheplaaniliselt. Oleksin tahtnud rohkem teada saada, mis pedagoog Ray McCafferty peas toimub. Mis viib ta lõpuks selleni, et ta lapsevanemale kallale läheb? Lavastuses vihjatakse Ray naise nürisünnitusele ja keerulisele isiklikule elule, ent vihjeid, mis oleksid tegelast veidi rohkem avanud, edasi ei arendatud. 

Jaune Kimmelil ja Rainer Elhil tuleb "Klassis" mängida kahte rolli: nii lapsevanemaid, kellel on tõsine koolitrauma, kui ka erivajadusega õpilasi, kes naudivad McCafferty tunde. Kimmel on 10-aastase Kayliena muretu ning siiras – Kayliest hoovab lapselikku naiivsust, mis mõjub äärmiselt sümpaatselt. Pereema Donnana on Kimmel habras, olles vaimse kokkukukkumise äärel. Donna koolitrauma ilmneb juba esimeses stseenis, mil naine hakkab kooli jõudnuna närveldama ning värisema. Donna puhul jääb aga lõpuni mõistetamatuks, mis temaga koolis nii dramaatilist juhtus, et ta ei suuda oma emotsioone kontrollida. 

Elhi mängitud pereisa äkilised vihahood ja vastikus õpetaja vastu mõjuvad sisendusjõulisena. Siiski jääb pereisa Brian veidi enigmaatiliseks tegelaseks, teda on keeruline mõista. Olen Maris Paasiga³ nõus, et last kehastades on Rainer Elhi huvitavam. Mehe kinnine kehakeel ja murelik nägu viitasid kodustele probleemidele, mis võimaldas tegelase vastu empaatiat üles näidata. 

Elina Pähklimägi on öelnud oma lavastuse kohta, et vastuseid nad trupiga ei anna⁴, mida teater tegema ei peagi. Siiski võiks nii kaasahaaraval teemal kõnelev lavastus olla meeldejäävam kui Rakvere teatri "Klassis". 

¹ https://www.nickhernbooks.co.uk/class 

² https://virumaateataja.postimees.ee/7873149/mis-juhtub-klassis-ja-klassis 

³ https://kultuur.postimees.ee/7879117/arvustus-selles-klassis-jaame-me-koik-istuma 

⁴ https://naisteleht-digi.ohtuleht.ee/1093569/elina-pahklimagi-toob-lavale-loo-katkisest-armastusest-see-puudutab-mind-vaga-isiklikult-