Eesti Noorsooteatri uuslavastus, mis kätkeb endas mitu Anton Hansen Tammsaare romaani ja jutustust, sütitab Tammsaaret uuesti üle lugema. Tapa raudteejaama ajast puretud hoones taasavastad, et Anton Hanseni kirjutatus leidub palju tänapäevast. Lavastuses kõneldakse naiste-meeste omavahelistest suhetest, soostereotüüpidest, inimeseks olemisest ja armastusest.

Lavastaja Mirko Rajase sõnul on üheks "Hingest ja südamest" eesmärgiks vaatajates armastuse taju arendamine. Laval loetakse ette meeleheitlikke kirju, näidatakse valusat esimest armastust ja räägitakse abielurikkumisest. Teisisõnu näidatakse läbi mitmete tekstide erinevat armastust.  Rajas soovib, et laval nähtu annaks publikule võimaluse võtta ette teekond iseendasse. Rännakud iseendasse eeldavad minu arvates äratundmisrõõmu, katarsist ning võimalust tegelastele hingest kaasa tunda. Antud uuslavastuses jääb see teekond poolikuks. 

Saalis luuakse lavastuse jooksul õrn, sentimentaalne ja kurvameelne atmosfäär. Näitlejad kehastavad tegelasi, kes saabuvad raudteejaama ning hakkavad kohvreid avades Tammsaare romaanide, jutustuste katkendeid etendama. Rosita Raua kunstnikutöö rõhutab mängupaiga põnevat ajalugu, laval justkui tiirleksid mälestused, mis anuvad, et neid kellegagi jagataks.

Vootele Ruusmaa helilooming võimendab laval nähtut, olles nii tundlik kui pingeline. Hõljuvalt kerget koreograafiat nähes meenus Noorsooteatri viie aasta tagune lavastus "Noored hinged", milles Mirko Rajas samuti näitlejaid Tammsaaret mängima suunas.

Näitlejad mängivad Noorsooteatri puhul alati südamest, muutes fiktiivsed tegelased hingega inimesteks. Eriti siirad ning usutavad rollid teevad Taavi Tõnisson, Maria Ehrenberg ning Doris Tislar. Tegelaste nimesid ei mainita laval kordagi. Seega jääb vaatajal mõistatada, millisest romaanist või jutustusest pärit tekstikatkendit ta parasjagu näeb.

Esimene vaatus, kus hüpati ühelt katkendilt teisele, oli minu jaoks kaunis hektiline. Kohati lõppesid stseenid liiga järsult ning puudus sujuv üleminek ühelt sündmuselt teisele. Tekstides navigeerimine väsitas kohati ära. Äratundmisrõõm ja tegelastele kaasa elamise võimalus saabus teises vaatuses, kus näitlejad said tegelaste läbielamised rahulikumas tempos ette kanda. Leidus hetki – näiteks Taavi Tõnissoni ja Maria Ehrenbergi vaheline lembestseen –, mis panid hingekellad helisema.

Anton Hansen Tammsaare, üks Eesti tuntumaid hingekella helistajaid, on kirjutanud: "Igal romaanil on oma lugu, süžee ja psühholoogia." Antud uuslavastuses, mis on küll sentimentaalne, humoorikas ning armas, pole erinevate lugude põimimine väga sujuvalt õnnestunud. Nimelt jääb teekond iseendasse läbi tekstide labürindi poolikuks. Kavaleht, mis oleks võinud labürindis ekslemise hõlpsamaks teha, Ariadne kombel lõngakera paraku ei ulata.