Lavastaja Birgit Landbergi sõnul püüavad nad rääkida tõsisel teemal kergemas vormis. "Miks sel teemal lavastus teha, ongi vist seetõttu, et kui me surmast ei räägi, siis kust peaksime teadma, mida teine inimene matustelt tahab või kuidas ta ise surmast mõtleb," ütles Landberg. "See lavastus kutsub üles mõtlema ja sellest rääkima, sest oma südames ma tunnen, et mahajääjatel on sellevõrra kergem."

"Kust sa tegelikkuses võtad selle aja, et surmast rääkida? Mis hetk see on, kus sa mõtled, et tahaks rääkida surmast? See on väga imelik teema, mida alustada, aga kui juba rääkima hakkad, siis on selles nii palju toredust ja rõõmu ka," lisas Landberg. "Võib olla see on häbimärk, et me võime rääkida surmast ja naerda ning rõõmustada rohkem selle üle, et me oleme elus. Minul on seda rõõm vaadata ja kerge vaadata ja tore vaadata ning pärast nagu tahaks kõikidega surmast rääkida ja teada, mis nad mõtlevad."

Näitleja Kaarel Targo sõnul on lavastuses tema jaoks kõige põnevam emotsioonide kiire vaheldumine. "Ma võrdleks seda sellega, et ilmselt kõikidele on tuttav tunne mõne lähedase ärasaatmiselt, näiteks peielauast, kus kurbus on veel südames, võib olla keegi isegi nutab ja siis keegi meenutab mingit helget seika selle lahkunu elust. Ja kuidas sa siis läbi pisarate naerad seal, et kuidas see hetk, nutt ja naer ning see tänulikkus on kõik korraga. Selles lavastuses on minu meelest väljakutseks, milleni me oleme suutnud jõuda, et kuidas sa ühel hetkel võid korraga tahta südamest nutta ja samal ajal on raske naerugi tagasi hoida. Et kui publik saaks ka selle tunde kätte, siis ma arvan, et me oleme õnnestunud."

Lavastust mängitakse Tartus Genialistide Klubis ning Tallinnas Kanuti Gildi SAALis.