X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Kadri Lepp: mind puudutab inimeste abitus teineteiseni jõudmisel

Kadri Lepp,
Kadri Lepp, "Koju" esimene lugemine Ugala teatris Autor/allikas: Elena Koit

Novembri lõpus esietendus Ugala teatris Kadri Lepa näidend "Koju", mille seadis lavavalmis Tanel Ingi. ERR-i kultuuri portaalile antud intervjuus sõnasid Lepp ja Ingi, et kuigi tänapäeval räägitakse abi küsimisest ja pakkumisest rohkem, on see tihti võrdlemisi pealiskaudne.

Kuidas esietendus läks?

Tanel Ingi: Minul oli tunne, et läks hästi. Näitlejad suutsid oma vormi kuidagi ilusti ajastada. Alati saab mingite asjade kallal norida – ja kindlasti ma norisin ka – , aga minu meelest läks pilti lahti. 

Kadri Lepp: Minu jaoks oli esietendus väga kummastav kogemus, sest ma polnud üheski proovis käinud, vaid tulin täitsa puhta lehena. Ma võib-olla ei olnud päriselt valmis selleks tundeks, mis tekib, kui esimest korda oma teksti näitlejate suu läbi laval kõlamas kuuled. See oli päris kummaline, kohati ehmatav, kohati ülimalt liigutav, selline hästi suur tundepundar. Nii et ma läksin rahuliku meelega ja vaatasin eile (intervjuu toimus paar päeva pärast esietendust - toim) veel kord. Pärast esietendust ma ei osanud võib-olla lavastuslikult isegi hinnata, kuidas läks, sest minu jaoks oli see tohutu emotsionaalne vajutus, aga pärast eilset vaatamist ütleks, et läks väga ilusti. 

Millest "Koju" räägib? Teatri kodulehel on küll paarilõiguline tutvustus olemas, aga mis on need kesksed teemad, mis teid selle loo juures enim kõnetavad? 

Tanel Ingi: Eks lavastuse tutvustuses ongi üritatud enam-vähem kõik ära öelda, aga sellega oli tegelikult päris keeruline, sest minu jaoks prooviprotsessi käigus mingisugused rõhuasetused muutusid. Kui me hakkasime proove tegema, ei osanud ma arvata, et see lugu läheb sinna suunda, kus praegu on, aga see oli väga põnev. Märksõnad on ikkagi pere, armastus ja igatsus. 

Kadri Lepp: Siin on justkui kaks positsiooni: lavastus on mingis mõttes ikkagi teistsugune organism, kui on näidend. Nagu Tanel ütles, võib see võtta väga huvitavaid suundi, mida võib-olla isegi näitekirjanik ei oska ette näha. Aga teemad, mis mind puudutasid ja kirjutama tõukasid, olid ikkagi – see kõlab suurelt – armastus, igatsus, lähedusvajadus, oskamatus küsida endale kallitelt inimestelt tuge ning oskamatus aidata lähedast inimest, kes sulle esmapilgul katki tundub. Mind väga puudutab inimeste abitus teineteiseni jõudmisel, eriti just kõige lähedasemate inimesteni jõudmisel.

Tanel Ingi: Ma olen sellega nõus. Mind puudutab ka see väga, et suhted vanemate, õdede-vendade ja teiste lähisugulastega muutuvad ning teisenevad ajas meie kasvamise, arenemise ja mitte-arendamisega väga palju. Me ikkagi üritame, et kõik oleks hästi, aga tegelikult on seal palju valu, haigetsaamist, mõistmist ja tegelikult ka enesekesksust. Meile tundub, et me teeme alati kõik selle heaks, et teistel oleks ka hea, me ju anname endast kõik, aga tegelikult näeme sageli asju egoistliku pinna pealt. Nagu Kadri ka ühes intervjuus ütles, siis tahaks näha seda inimest, kellel on kõik päris hästi. Kindlasti on neid inimesi, aga ega ma neid väga näinud ei ole. See teema paelub mind väga. 

Kui me räägime abi küsimusest ja abi pakkumisest, siis kui suur murekoht see, et tänapäeva inimesed ei julge abi küsida?

Tanel Ingi: Ma ei arva, et see on mingisugune tänapäeva teema. Ma arvan, et tänapäeval küsitakse seda abi väga palju ja – see ei ole kindlasti populaarne jutt– , aga võib-olla on seda õpitud abitust praegusel ajal palju rohkem. Vanasti üritati need asjad kuidagi muud moodi peresiseselt ära lahendada. Ma ei tea, kas need lahenesid paremini, aga praegu tehakse igast väiksest vääritimõistmisest väga suur probleem. Mulle tundub, et lõpuks saad sa ikkagi ennast ise oma mõtlemise kordasaamisega aidata. Loomulikult on sellest abi, kui sa saad midagi oma hinge pealt ära rääkida..

Tanel Ingi, "Koju" esimene lugemine Ugala teatris Autor/allikas: Elena Koit

Kadri Lepp: Abi küsimine või abi pakkumine võrdub minu jaoks avatud ning usaldavate inimsuhetega: kas keegi usaldab mind niivõrd, et ta avab ennast ja seeläbi saan mina talle milleski käe ulatada?  

Kui ma vaatan oma vanemate põlvkonda, siis see on ikkagi pigem põlvkond, kus kõike suruti rohkem enda sisse. Nagu Tanel ütles, siis sellisest ülimast avatusest, abi küsimisest ja abi pakkumisest räägitakse küll tänapäeval palju…

Tanel Ingi: …aga kui palju sellest reaalselt abi on? Me küsime hästi palju ja omast arust tegeleme kõikide probleemidega, räägime kõik lahti ning sõnastame hästi palju, aga mulle tundub, et see on jube pealiskaudne – mul on rohkem abi sellest, kui ma saan oma ema, isa, õe või vennaga avatult rääkida.

Kadri Lepp: Aga kui otse küsimusele vastata, siis mina pean kahjuks vastupidi tunnistama, et ma pigem ei küsi abi, vaid ikka üritad kõige valusamatest teemadest läbi roomata või hästi ettevaatlikult mõnda inimest usalda. Mingis mõttes oligi see minu teema, mis sellele loo kirjutamiseni viis – et inimesed suruvadki elu lõpuni tundeid enda sisse, ei küsita abi ja keegi ei oska seda pakkuda. 

Kadri, kuidas "Koju" lugu sinuni üldse jõudis ning kust see sinu sees hargnema hakkas?

Kadri Lepp: Kahtlemata olid seal väga tugevad impulsid enda ja mind ümbritsevate inimeste elust. Hargnema hakkas see mõttekäigust, et võib-olla on kõik juba olnud ning kõik kordub omal moel – et võib-olla käib kuskil ringiratast üks suur elutarkus, mida tegelikult naljalt iga päev üksteisele ei öelda, aga kui selle peale mõelda, siis see võiks anda lootust, et me ei ole oma valu, häda ja kurbusega üksi, kõik on kuidagi hakkama saanud. Kui sa vaatad näiteks rongis või poes enda ümber olevaid inimesi ja lased endast läbi mõtte, et meil kõigil on oma lugu, siis see võiks justkui lohutav olla. 

Tanel, kuidas Kadri kirjutatud näidend sinuni jõudis ja miks sa otsustasid selle lavastada?

Kadri Lepp: Koopiakeskuses (naerdes).

Tanel Ingi: Muidu on normaalne, et inimestel on kodus printer, aga Kadri printis suvel Viljandis Koopiakeskuses näidendit ja mina mingit seriaali, mida ma sellel ajal lavastasin. Ma ei teadnud sellest näidendist midagi, aga ütlesin, et saada see mulle lugemiseks ja ta saatis. Mulle väga meeldis ning mingid mõtted hakkasid kohe liikuma. Ütlesin, et tahaksin seda lavastada ja Kadri ütles mõne aja pärast, et olgu peale. Nii lihtne see lugu oligi. See oli selles mõttes tegelikult õnnelik juhus, saatus või kokkusattumus, et ma juhtusin seal olema. 

Kadri Lepp: Ma pean lisama, et me ei kohtunud Koopiakeskuses esimest korda. Me tunneme teineteist ikkagi aastaid ja oleme head sõbrad. Päris igaühele, kes Koopiakeskuses on, enda näidendit ikkagi lugeda ei annaks. 

Kadri, lisaks sellele, et sa nüüd näidendeid ja lasteraamatuid oled kirjutanud, oled sa tegelikult hariduselt näitleja. Tanel, kuidas sulle tundub: kas see, et Kadri on näitleja, on talle näitekirjanikuna mingi eelise andnud? 

Tanel Ingi: Kindlasti on tal eelis, sellist tühja jahu ei ole. Ma olen nii näitlejana kui ka lavastajana maniakaalne kärpija, aga Kadri ütles ära, et kärpeid ei tule (naerdes). Mõne sõna ikkagi võtsin, seda enda saamatusest stseen elama panna, aga see oli tõesti minimaalne. Kadri kirjutamisel on stiil, kus on palju korduseid, ja ma üritasin leida kõigele põhjenduse, miks tegelane nii ütleb. See oli selles mõttes põnev väljakutse. Mingisuguse suvalise materjali puhul oleksin ma selle välja võtnud, sest asi on juba niigi selge, aga seal hakkab rütm kordustega tööle ja need on seal asja pärast. 

Kadri teksti puhul oli minu jaoks põnev ja keeruline ka see, et kuna teemad ja sõnad on suured – tekstis on sageli laused "Palun anna mulle andeks" ja "Aga ma armastan sind" –, oli oht kukkuda kannatamisesse ja pateetikasse, aga seda polnud Kadri kindlasti sinna sisse kirjutanud ja ma ise ka ei taha seda kunagi laval ega elus näha. Seda, et kõik mõjuks kargelt, mitte imalalt, oli näitlejatega põnev timmida ning me õnneks saime selle paika. Andeksandmises, armastuses ja igatsuses pole midagi imalat, kui see kõik on päris. Neil tegelastel seal näidendis on. 

Kadri, kuidas sa üldse kirjutamiseni jõudsid?

Tolleks hetkeks kui ma kirjutama hakkasin, olin ma teatris olnud rohkem kui kümme aastat. Ma olin parasjagu lapsega kodune ja distantsilt teatri peale mõeldes hakkas mind kummitama mõte, et ma tahaksin ikkagi kirjutada ka. Mulle on kirjutamine alati väga meeldinud, aga see soov polnud kunagi võtnud niisugust kuju, et midagi võiks päriselt ka sündida. Aga selline teistsugune loominguline ambitsioon hakkas mulle vaikselt õlale koputama eriti just siis, kui ma olin natukene eemal.

Ühe esimese katsetuse, oma esimese lasteraamatu käsikirja saatsin Tähekese, Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Tänapäeva lastejutu võistlusele, kuhu sai anonüümselt käsikirju saata. Ootamatult sai see teise preemia ja siis läks hammas verele. Niimoodi riburadapidi ilmus veel paar raamatut ning tänaseks on lasteraamatuid kokku kuus.

"Koju", lavastaja Tanel Ingi Autor/allikas: Elena Koit/Ugala teater

Mõned aastad pärast lasteraamatute kirjutamist hakkas teatrile kirjutamise kihk vaikselt kummitama ning tänaseks olen kirjutanud kaks näidendit ning mõlemad on Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel tunnustuse saanud. Üks neist on ootel, sellega on ka üks plaan, aga tundub, et see plaan on pikema vinnaga. "Koju" oli minu teine tekst ja ma tahan teatrile veel kirjutada ning hetkel seda teengi. 

Kui palju te üldse omavahel prooviprotsessi jooksul mingeid mõtteid põrgatasite või sa, Kadri, andsid kogu materjali Tanelile ja ei puudutanud seda teemat rohkem?

Kadri Lepp: Ma me ei põrgatanud eriti mitte midagi, me mõtlesime koos ainult näitlejate valiku üle. Mulle tundus kohe alguses, kui ma teksti Tanelile lavastamiseks andsin, et on kaks teed: kas ma olen proovides ja olen nii-öelda kaaslavastaja või ma jään täielikult distantsile. Nii-öelda pooleldi pingil olemine oleks minu jaoks kohutavalt traumeeriv olnud ning ma ei oleks seda üle elanud, sest kindlasti oleks erinevaid nägemusi olnud. Mulle tundus, et las lavastaja siis lavastab.

Eks see on natukene nagu lapse hoiule andmine ja usalduse küsimus ka, aga ma arvan, et mu närv ei oleks vastu pidanud, kui oleksin natukene kohal käinud. Me ei vahetanud eriti mõtteid, ma vist isegi ei küsinud Taneli käest, kuidas läheb, sest ma järeldasin näitlejate nägudest, et läheb hästi.

Tanel Ingi: Mul ka ei oleks ka närv vastu pidanud. Lavastaja töö on ikkagi selline, et sa võid kindlasti nõu kuulda võtta – ja ma ikkagi võtangi – ja trupil peab ka olema õigus kaasa rääkida, aga lõplikud otsused teen mina. Kindlasti suudavad ka autor ja lavastaja koostööd teha, aga siis ma justkui peangi autorile alluma ja tegema nii, nagu tema asju näeb. Minul ei oleks see kindlasti välja tulnud. 

Kadri Lepp: See on minu jaoks ka ootamatu ja uus olukord. Kuna ma kirjutan praegu ka üht uut näidendit ning tahan ka edaspidi teatrile kirjutada, siis see oli mulle hea karastus, et milline positsioon valida, et mitte hakata otsima oma kujutluspildi laval realiseerumist. Muidugi see kohati ühtib, kohati on ka vastuolus, aga see on näidendi nii-öelda eluteekond. Ma loodan, et keegi tahab seda kunagi veel lavastada ja ma ei kavatse iga lavastaja ukse taga koputamas käia ja öelda, et see peab olema tehtud nii, nagu mina ette kujutasin. Proovisaalist väljajäämine oli ainuõige lahendus. 

Nagu te juba mainisite, tunnete te teineteist juba aastaid. Kas see pani ka lisapinge peale?

Tanel Ingi: Mulle pani see küll pinge peale. Kui oli kontrolletendus ja asi päris lendu ei läinud, siis öö oli suhteliselt unetu ja õudne ning mõtlesin, et Jeesus Maria, homme istub autor saalis. Mõnikord võib juhtuda, et kontrolletendus läheb kehvasti, aga esietendus läheb veel kehvemini ning mõtlesin, et homme saab veel hullemini minna. Ma mõtlesin ka väga palju selle peale, et ma ei tahaks usaldust kuritarvitada, sest võib-olla tahan kunagi veel Kadri kirjutatut lavastada ehk ma ei tahtnud mingi jamaga hakkama saada, see oleks väga kurb olnud. 

"Koju", lavastaja Tanel Ingi Autor/allikas: Elena Koit/Ugala teater

Kadri Lepp: Minul oli vastupidi, see hoopis vabastas pingest. Tanelit tundes ikkagi aimasin, et midagi ei saa väga valesti minna, sest ta tajub mu mõttemaailma. Kui me enne proovide algust rääkisime, tundus mulle, et ma ei pea seda, mida ma kirjutatuga öelda tahan, väga palju selgitama. Minul oli selles mõttes süda rahulik. Loomulikult, viimane nädal enne esietendust oli üsna pingeline, sest ma sain aru, et midagi suurt hakkab kohe juhtuma, aga ma üritasin seda püüdlikult varjata. Ma teadsin, et olin oma teksti headesse kätesse andnud. 

Kadri, kas Tanel avas sinu jaoks su enda tekstiga mingeid uusi vaatenurki, mida sa võib-olla kirjutades tähele ei pannud? 

Kadri Lepp: Jah, aga ma ei tea, kas ma oskan seda veel sõnastada, sest see kogemus on nii värske ja ma olen mingisuguses kummastatud olekus. Mitte küll seda, et mingi asi oleks täiesti teise külje pealt avanenud ja läinud teemasse, mida ma poleks osanud isegi arvatagi, aga loo hargnemise ja huvitavate leidude tasandil oli hästi palju ootamatut ja põnevat. Aga see tekst püsib niivõrd tugevalt mingites teemades, et ma praegu ei kujuta isegi ette, kas seal saaks mingisuguseid totaalselt uusi uksi avada. 

Tanel Ingi: Minu jaoks oli selles mõttes üllatus, et mingisugused sündmused võtsid palju suurema kaalu. Kui me seda lugesime, tundus, et huumorit on nii palju, aga pärast vaatasin, et Jeesus, on küll palju, aga see läheb heas mõttes üsna kiirelt üsna tõsiseks. Need tõsised teemad koorusid kuidagi nii äkki välja. Selles mõttes kujunes asi teemade tõsiduse kraadilt natukene julgemaks, kui ma alguses arvasin. 

Mis tundega te tahate, et vaataja pärast "Koju" vaatamist teatrist ära läheks? 

Tanel Ingi: Ma ei taha, et inimene tunneks nagu talle oleks terve ämber solki kaela valatud, vaid ikkagi helgus ja lootus peaksid lõpuks jääma. 

Kadri Lepp: Jah, nõus. Kui ma seda vaatamas käisin, tajusin, et mu ümber olevad inimesed ei tundnud ennast väga rusutuna. Selles loos on palju kannatusi ja väga palju tõsiseid teemasid, aga mulle tundus, et ka helge õhkpadi oli ikkagi saalis olemas.  

Tanel Ingi: Aga samas oleks tore, kui natukene jääks ka kripeldama – et on lootus, aga mitte see, et nüüd läheb kõik hästi, vaid loodame, et läheb hästi. 

Kas on veel midagi, mida te tahaksite kultuuriportaali lugejale "Koju" kohta öelda? 

Kadri Lepp: Ma olen tagasisidest aru saanud, et see lavastus sobib väga-väga erinevas vanuses inimestele – ma olen väga ilusat tagasisidet saanud nii teismelistelt kui ka päris eakatelt inimestelt. 

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: