Niivõrd suurt edu ei osanud Sven Mikser oma teost kirjanike liidu konkursile esitades oodata. "Minu jaoks oli tegemist ikka uue asjaga. Ennast proovile panna on kindlasti põnev, mõneti riskantne, aga eks kunstis, kultuuris, kirjanduses on lõppude lõpuks tarbija see, kes ütleb, mis sobib või mis ei sobi," arutles ta ja lisas, et pärast romaanivõistluse võitmist ei osanud ta arvata, kuidas tavalugeja raamatu vastu võtab.

"Minuvanused inimesed on öelnud, et tunnevad paljus ära selle atmosfääri, mis sellist 80ndate lõpu, 90ndate alguse Eesti maakohti ja väikelinnu iseloomustas. Et nad tunnevad justkui ära selle koha, mis on neile olnud märkimisväärne või oluline," sõnas Mikser.

Kirjutamisprotsess oli Mikseri sõnul dünaamiline, see tähendab, et ta haris end paralleelselt nii ajaloo kui ka kirjutamisteooria alal. "Ei olnud nii, et võtsin kaks kuud, et õppida kirjutama. See oli ikka pikem protsess, kulges väga erinevas tempos. Neid ideid, millest kirjutada, kogunes selles protsessi kestel," märkis ta.

"Ma arvan, et vaikust ja meelerahu on vaja selleks, et kirjutada. Eks sellised loomingulised blokid tulevad kõigil inimestel ette – mõnikord kirjutad kiiremini, mõnikord kusagil takerdud," jagas Mikser. Ta lisas, et samuti oli põnev otsida loos üles kerkinud probleemidele lahendusi ning pidada silmas n-n narratiivseid vastuolusid. "Erinevaid probleeme, mida tuleb lahendada, kerkib esmakordselt sellist suurt tükki ette võttes üks jagu," kommenteeris ta.

Mikser tõi välja, et enamasti käib liikumine poliitika ja kultuuri maastike vahel vastupidi – kirjanikud lähevad pärast endale nime tegemist poliitikasse. "Sellist päris pretsedenti, kus pikalt poliitikas olnud inimene oleks vahetanud mütsi ja hakanud kirjutama ilukirjandust mulle Eestis väga ei tule pähe," sõnas ta.

Kirjutamise juures on Mikseri sõnul igasugusest kogemusest kasu. "Selle romaani sisus ma poliitikas kogetut väga palju ei kasutanud. Kindlasti, kui ma oleks kirjutanud selle raamatu 25 aastat tagasi enne poliitikasse sisenemist, siis oleks see teistsugune raamat. Eks see kogemuste pagas mingil moel ikka vormib seda, kuidas sa ennast väljendad," arvas ta.

Mikseri sõnul võivad murrangulised ajahetked enda monumentaalsusega raamatus kõike muud varjutama kippuda. "Ma proovisin teadlikult minna natuke teistpidi, et mitte tuua esiplaanile seda ajaloohetke ja panna ikka need inimsuhete lood, ühe inimese sisemaailma esiplaanile," rõhutas ta.

"Ma arvan, et selles ajahetkes endas, kaaluvad enamuse inimeste jaoks nende eraelulised rõõmud ja mured üles selle ajahetke pöördelisuse. See, mida me tagantjärele teame selle ajahetke kohta, hakkab ilmselt hilisemas elus ka meie enda mälestusi mõjutama ja ümber kujundama," arutles Mikser.

Uute ideede otsimine edasiseks loominguks, on Mikseri sõnul miski, millega ta on ka poliitikas pidanud võitlema. "Mina olen alati öelnud, et ideid, mõtteid, süžeesid, on maailmas täiesti piiramatu hulk. Iseasi on need üles leida ja teha seda stiilis ja vormis, mis teeb neist ka hea loo."

Värskete ideede otsimist ja kirja panemist Mikser ei karda. "Ma tean, et räägitakse teise raamatu needusest, aga ma ei pelga seda. Mul ei ole ka otsest sundlust kirjutada, pole ühtegi tähtaega ees, lubadust või vekslit välja antud. Kui mulle peaks tunduma, et on miski, mis väärib kirjastaja juurde minemist, siis ma seda ka teen," kinnitas Mikser.