Peagi 50-aastaseks saav Mikser on poliitikas tegutsenud poole oma elust, alustades Keskerakonnas 25 aastat tagasi. Vahepeal on ta olnud kahel ministritoolil ja juhtinud Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, nüüd on Mikser Euroopa Parlamendis.

"Tihtipeale inimesed mõtlevad, mida teha enne 50. sünnipäeva – benji-hüpet, ronida mäe tippu või midagi muud. Ma olen mõelnud, kas mul on veel mingeid vaimuandeid, peale selle, et poliitiliste kihutuskõnedega inimeste hääli püüda. Olen saanud ka selliseid sõbralikke mükse inimestelt, et võiksin midagi kirjutada. Peamiselt, kui seda poliitikule öeldakse, peavad inimesed silmas selliseid raamatuid, mida poliitikud tavaliselt kirjutavad, kus on kaaned ja lehed ja lehekülgedel tähed, aga need pole siiski need päris raamatud. Mõtlesin, et miks mitte proovida kirjutada midagi, mis on päris raamat selles mõttes, et see on kirjandus," rääkis Mikser.

Žürii poolt sai "Vareda" sooja vastuvõtu, laiema publikuni jõuab raamat lähipäevil. "Kuna ma olen tuntud poliitikavaldkonnas, siis on teatud ootused, millest poliitikud võiksid kirjutada: millise kleidiga käidi Brüsselis vastuvõttudel või millise tähtsa inimesega on mõni minister telefonivestlusi pidanud. Minu raamat on midagi täiesti muud," ütles ta.

Mikseri sõnul on Eestis poliitika üsna noorte inimeste ala. "Mujal maailmas tõestatakse end ettevõtluses, kunstis või kultuuris ja siis jõutakse poliitika juurde, siis on nimi ja nägu tuntuks tehtud ja võib hakata inimestele õpetama, kuidas elu elada. Mina, sattudes poliitikasse väga noore inimesena, ei soovitaks seda nii noorelt teha," nentis ta. Mikser lisas, et tänapäeval ollakse küll sotsiaalselt aktiivsed ja intellektuaalselt võimekad väga kõrge eani välja, kuid 50. eluaasta siiski mingisugune teetähis tema jaoks on. "Tekib küsimus, et kui veel midagi päris teistsugust teha, siis millal veel kui mitte nüüd."

Abstraktne ruum

Lapsepõlvekodus oli Mikseril väga palju raamatuid, ülikoolis õppis ta inglise keelt ja kirjandust ning tunnistab, et varasem suhe kirjandusega tegi romaani kirjutamise lihtsamaks. "See on omajagu väljakutse, kindlasti mingit lühemat vormi katsetada on lihtsam. Võtta kätte ja panna esimene sõna paberile selle mõttega, et temast saab raamat, kuhu paned lõpuks ka punkti ja oled tulemusega piisavalt rahul, et saata see võistlusele või kirjastusele, see on päris suur kättevõtmine, eriti esimest korda," sõnas Mikser.  

Žanriliselt on "Vareda" autori sõnutsi kujunemisromaan, mis räägib ühe noore inimese emotsionaalsest teekonnast, armastusest ja suhetest, ent sealt ei puudu ka ajalooline ja kunstiajalooline mõõde, mis oli Mikserile raamatut kirjutades paras väljakutse. "Ma seda raamatut kirjutades ei nõjatunud ainult oma ülikooliaegsetele mälestustele sellest, mis asi on ilukirjandus, vaid ma ka teadlikult tudeerisin pandeemia ajal kodus luku ja riivi taga olles palju materjali läbi, kuidas kirjutada ja kuidas liikuda ajas ja ruumis, kuidas tuua narratiivi, kuidas ehitada üles dialoogi. See just nimelt, kuidas neid erinevaid ajastuid põimida nii, et sellest moodustuks üks kunstiline tervik, on erakordselt põnev ettevõtmine," lausus ta.

Romaani tegevustik on paigutatud 1980. aastate lõppu ja 1990. aastate algusesse, peategelaseks kunstihuviline noormees. Midagi autobiograafilist raamatus pole, kuid tegevustik toimub selgelt määratletavas ajas, mis võimaldab kuupäeva täpsusega paika panna, millal sündmused aset leiavad. Samas on tegemist üsna abstraktse ruumiga, sest ühtegi päriselt eksisteerivat kohanime raamatus pole.

Mikseri sõnul võivad lugejad Vareda oma kodukandist ära tunda küll. "Järvamaal on palju mõisakoole ja selleks, et paigutada see tegevustik, mis koosneb väljamõeldud karakteritest ja süžeeliinidest, enda jaoks mingisugusesse hoomatavasse ruumi, siis olen selle väljamõeldud nimega koha pannud ruumi, mis päriselt eksisteerib," lausus autor.

Ta tunnistas, et tahtis raamatut kirjutades tuua ajaraami palju reljeefsemalt sisse ja paigutada suhteliini ning tegevustiku rohkem ajaloosündmuste taustale. "Kirjutades see ajaloosündmuste jada, mis toimub loetud kuude ja nädalate jooksul ühel 1990. aastate suvel, taandus mõnevõrra abstraktsemaks taustamüraks. Siiski kõik need sündmused, mis on taustal ajaloosündmustena, on tegelikult aset leidnud, nad ei pruugi olla küll väga detailitäpsed. Samamoodi ajaloosündmused, mis on varasematest sajanditest, on praktiliselt kõik aset leidnud," rääkis Mikser.

Autor tõdes, et päriselus puudutavad ajaloosündmused rohkem inimese emotsionaalset seisundit ja valikuid kui tema raamatus, ent ta ei taha tegelaste elu ja suhteid ajaloolise taustaga ka liialt lämmatada. "Ma proovisin minna mõnes mõttes seda teist teed, näidata, et inimesed elavad oma elusid, isiklik õnn, isiklik õnnetus, valikud, tragöödiad, need mängivad end lahti vaatamata sellele, milline on riigivõim või millised vapustused toimuvad ühiskondlikus plaanis," sõnas ta.

Raamatus on üsna palju dialooge ja otsekõnet. Mikseri sõnul on dialoog nõudlik žanr ja ta on proovinud süvitsi enda jaoks selgeks teha, milliseid võtteid tuleks ilukirjanduslikus teoses dialoogi kirjutades kasutada. "Suuline kõne on üks asi, suuline kõne, mida kirjutatakse lavale, on teine asi ja suuline kõne, mida markeeritakse ilukirjandusteoses on hoopis kolmas asi. Siin on võimalus stiililiselt äparduda. Ma arvan, et selline teadlik eneseharimine tuleb kindlasti kasuks. Ei pea kartma, et sellega loomulikkust minetatakse," ütles autor.

Mikser, kes ülikoolis kirjandusteooriat õppinud, leidis, et Eesti koolikirjanduse kursusel on põhifookus raamatul kui mingil lool, mis loetakse läbi, jutustatakse ümber ja antakse aru, kas raamatut ikka on loetud ning vähem tegeletakse sellega, kuidas on raamat kirjutatud ja mida see ütleb laiemalt selle aja kultuurilise konteksti kohta.

Armastuse müsteerium

"Vareda" on armastusromaan ja Mikser väljendab seda stiilselt läbi Vana-Rooma poeedi Vergiliuse sõnade "Omnia vincit amor" ehk  "Armastus võidab kõik". Armastus, mida autor romaanis kujutab, ei ammendu armastusega vastassoo vastu. "Armastus on armastus ja on mõnes mõttes ohtlik ja keeruline väljakutse seda teemat käsitleda. Teisest küljest, kui ma mõtlen mõne oma kooliaegse lemmikraamatu peale, John Braine'i "Tee ülesmäge", kus on ka noor mees, kes tuleb sõjast kuskil tööstuslikul Inglismaal kodulinna ja tal tekib kaks paralleelset suhteliini, üks on kohaliku ärimehe noore ilusa tütre ja teine keskealise abielunaisega. Võib öelda, et see raamat räägib suhetest, armastusest, kirest ja teatud oma aja hillitsetud moel ka seksist."

"Ma ei ole kuulnud, et keegi ütleks, et see räägib heteroseksuaalsusest. Võib-olla see ongi seesama Vergiliuse tsitaadi hea tõlgendus, et armastus on armastus. Teistpidi, mis on mõnevõrra paradoksaalne, et kui tahta seda kunstilises võtmes väljendada, siis sellist tavateadvuses mainstream-armastust, kus noor mees armastab noort naist ja kõik on ilus ja lilleline, on raske välja joonistada," tõdes Mikser. Ta lisas, et proovis eelkõige kirjutada lugu, mis oleks ilus ja kõnetaks inimesi. "Ma arvan, et kui sellist teemat käsitleda, siis seda peab tegema viisil, mis ei karikeeri neid tegelasi, mis on lugupidav, piisavalt empaatiline ja emotsionaalselt veenev. Kas ma seda viimast olen saavutanud, see on lugeja silmades."

Mikser arvab, et armastus on suur ja võimas jõud, mis tihtipeale paneb inimesi keerulistesse olukordadesse, ent sageli annab jõudu ka raskete asjadega toime tulla. "Müsteerium on päris hea sõna, ilmselt väga suur osa sellest jääbki müsteeriumiks."

Mikser ütles, et küllap saab romaaniga väljendada sama palju kui filmi või kunstiga. "Isegi kui on tegemist eepilise romaaniga nagu "Tõde ja õigus", siis ikkagi on tal algus ja lõpp ja alati võib lugeja mõtiskleda, mis eelnes ja järgnes ja mis oleks võinud olla. Praktiliselt on igal lehel lugematu arv võimalusi minna mingit muud teed. Ma arvan, et autorina mul on privileeg, et kirjutada eellugu ja järellugu ja veel kolm köidet, kui peaksin tahtma. Kuni ma seda ei tee, ei ole minu asi hakata rääkima, mida on selle raamatuga mõeldud ja mida on ühe või teise karakteri suu läbi tahetud öelda," sõnas Mikser.

Mikser loeb hea meelega eesti luulet ja peab seda ütlemata võimsaks. "Kui küsitakse, mida ma olen lugenud ja millest olen tajunud ja ammutanud midagi, mida ma julgeks nimetada geeniuse puudutuseks, siis seda olen leidnud rohkem luules kui proosas. Alates Kristjan Jaak Petersonist, kes väga noore mehena pani paberile read, mida isegi tänapäeval on keeruline lugeda nii, et ihukarvad püsti ei tõuse."

Ta nentis, et nii retoorikas kui ka kirjanduses otsime tihti sama, mida kinos või teatrilaval – hea etendus, film või raamat on selline, mis meid mingil määral emotsionaalselt läbi raputab. "Üks maksiim, mida kõigis neis õppematerjalides tihti öeldakse, kõlab lihtsalt, tuleb õigesti kasutada: ära nii palju jutusta, vaid rohkem näita. Olen püüdnud kirjutada ilukirjanduslikku teksti, mis oleks ilusti kirjutatud, köidaks ka keele ja stiiliga. Mul oli erakordselt hea meel saada lisaks esikohale ka keele ja stiili auhind. See näitab, et võib-olla see taotlus mingil määral õnnestus," rääkis Mikser.

Elu peegelpilt

Vareda on teoses väike vaene küla või alev, mida on Eestimaal palju. Tihti on Eesti inimesed enamuses oma hääle andnud jõududele, kes arendanud neoliberaalselt majanduspoliitikat, aga mitte tingimata sotsiaalset heaolu. "Üks selgitus võib olla see, et Eesti on sedavõrd väike, et siin tundub see teekond kuskilt perifeeriast, lausa kusagilt rentslist sinna tippu väga lühike ja tundub lihtne seda läbi teha. Paned oma pudeli prügikasti, lähed poe nurga tagant välja ja saad kokku inimesega, kes on kuulus. Ma ise lähen lastega Laulasmaal suvilas poodi ja poe ukse peal tuleb vastu Arvo Pärt. Seda tunnet on inimestele lihtne müüa, et see tundubki lihtne. Tundub, et ma olen põhimõtteliselt paari sammu kaugusel isiklikust edukusest ja esimene samm, mis tuleb teha, on anda oma hääl neile, kes juba on edukad," sõnas Mikser.

Mikser on enda jaoks mõtestanud elu läbi selle, kuidas ühiskond liigub heaolu ja jõukuse poole ning milline on majandusliku heaolu ja õnne vahekord. "Olen mõelnud seda nii, et meil kõigil läheb selle võrra halvemini, kui kellelgi läheb väga halvasti. Ma pole ülemäära vasakpoolne inimene ja ma arvan, et minus on rohkem liberaali kui sotsialisti, aga ma siiski usun, et ühiskonnana me oleme nii tugevad, kui on selle ühiskonna nõrgimad lülid, ja see määratleb ka minu maailmavaadet ja vaadet elule laiemalt," märkis ta. 

Kultuuriminister teatas mõni aeg tagasi, et teda rabas, kui katastroofiline on kirjanduse olukord – meie kirjanikud on vaesed, toetused väikesed, autorid ei ela enam ammu oma raamatutest ära. Mikseri sõnul on raamatu kirjutamine rohkem prioriteetide küsimus, kuid omaette teema on, kas sellest ka ära elab. "Öeldakse, et igas inimeses on peidus üks raamat, küllap selle saab ikka kirja pandud. Riigis, kus me oleme kirjutanud põhiseadusesse, et keele hoidmine ja kaitsmine on üks meie kõige kõrgemaid pühasid eesmärke, kas need inimesed, kes selles keeles kirjutavad, seda keelt hoiavad, on piisavalt väärtustatud. Kindlasti mitte," leiab Mikser.  

Kultuurisoovitus. "Ma soovitaks, et minge raamaturiiuli juurde ja vaadake, kas teil on seal üks hea eesti luule raamat. Kui on, siis tehke lahti ja lugege, kui ei ole, siis kiirustage poodi või raamatukogusse ja tooge endale koju. Võin soovitada Alliksaart, Viidingut, Ellen Niitu, Bernard Kangrot, neid on palju. See on väärt avastamine, paljud minuvanused ja isegi nooremad ei mäleta päeva, millal nad viimati luuletust mõttega lugesid," soovitab Mikser.