Jälgisin huviga romaanivõistluse võitnud Sven Mikseri "Vareda" kujunemist sotsiaalseks skulptuuriks, seda, kuidas kriitikud astusid õhinal kõikidesse valmis pandud ämbritesse. Kes suutis arvustuse niimoodi ära kirjutada, et rääkis ainult poliitikast, kes kordas truult auhinnažürii seisukohti, kes sattus kummalisse krampi kirjaniku isikust, taustast ja mõnes saates räägitud jutust,¹ kes rõhutas teose pühadust gay love story pärast, kes üritas lõpuks kogu meedia­kärale õigustatult vett peale tõmmata. Esimestele kiitvatele arvustustele hakkas aga järgnema kainemaid-kahtlevamaid arvamusi.

Järgnevalt esitan lugedes tekkinud hajamõtted "Vareda" kohta.

Romaanivõistluse žürii on üks kõige ausamaid, sest loeb tekste, teadmata nende autoreid. Eriti puhas on juhtum siis, kui saadetud käsikiri on autoril esimene katse kirjatööga avalikkuse ette astuda. Seega on romaanivõistluse žürii arvamus üldjuhul oluliselt objektiivsem ja mitmekülgsem kui mõne üksikkriitiku vahutamine autori nime all ilmunud teose ainetel. Žürii puutub kokku kujundamata ja veel kirjastuse võimaliku kvaliteedimärgita tekstiga. Kuigi Mikseri "Vareda" tundus mulle pärast esimest paarikümmet lehekülge võrdlemisi klišeelik, muutusin lugedes tähelepanelikuks ja üritasin ära arvata, miks just see teos sai esikoha.

Arhetüübid ilmnevad kõikide loojate loomingus, neid on lihtne märgata, aga nende tõelist olemust ja esile ilmumist on raske seletada, sest nad on transtsendentsed. Arhetüüp hakkab lihtsalt mingil hetkel üles ehitama võrdlemisi keerukaid, aga kindlaks määratud karaktereid. Niisugust teadvustamata tegevust on juba üle saja aasta tagasi väga hästi kirjeldanud Gustav Meyrink: ""Härra X või härra Y on kirjutanud romaani." // Mida see tähendab? // Noh, väga lihtne: // "Ta on on [sic!] mõttelennu jõul kirjeldanud isikuid, keda tegelikult pole olemas, on neile külge luule­tanud sündmusi ja neid oma­vahel põiminud." // Umbes nii kõlab üldine laialivalguv järeldus. // Mis on mõtte­lend, arvab teadvat igaüks, et aga on olemas mõttelennu ülimalt iseäralikke liike, aimavad üpris vähesed. // Mida öelda, kui näiteks käsi, see näiliselt nii kuulekas aju tööriist äkki keeldub kirja panemast loo pea­tegelase nime, mille oled välja mõelnud, ja paneb selle asemel jonnakalt teise? // Kas ei peaks siis tahtmatult jahmuma ja endalt küsima: kas "loon" tegelikult mina või… on mu kujutlusvõime viimaks kõigest omamoodi maagiline vastuvõtuaparaat?"² Hea kirjanik lasebki mitteteadvusel juhtida oma kirjutamist, kuigi "sisemine tsensor" (teiste hulgas Ilmar Malini kasutatud tabav väljend³) asub tavaliselt kohe segama. Huvitav on siinkohal klišeede tekke­protsessi küsimus. Kui arhetüüpi võib võrrelda universaalse koogivormiga, milles küpseb ahju pandud individuaalne sisu, siis kas klišee on nagu valmistoode, mis enne tarvitamist asetatakse lihtsalt korraks mikrolaineahju?

"Varedat" lugedes tuli mulle meelde kaks Peeter Simmi kunstiteost. Esiteks Riho Mesilase novellil "Veterinaari esimene nädal" põhinev film "Stereo" (1978), kus "[n]oor veterinaar Lembit Savikas saabub linnast sovhoosi oma esimesele töökohale. Hipilikult rõõmsameelne noormees põrkub hakatuseks teda võõristavate kohalikega, kuid ajapikku hakkab vastasseis külaelanikega mahenema. Parajalt rüütellik ja kuraasikas Savikas on küll võõras, ent tasapisi saab temast üha rohkem oma. Filmis kohtuvad tõsine naturalism, lüürika, peotäis naiivset sentimentaalsust ja sügav seitsmekümnendate alguse sovhoosielu, mida kõike seob huumor ja hea atmosfääritaju."⁴ Film linastus alles 1991. aastal, mis kattub huvitava juhusena Mikseri teoses kujutatud ajaga (1991. aasta suvi, vt lk 269). Selles võrdlemisi aru­saamatu rollijaotusega filmis (Urmas Kibuspuu mängib traktoristi-mehhanisaatorit) on nõukaaegset mõisaerootikat, nagu ka Simmi teises, palju võimsamas linateoses "Ideaalmaastik" (1980). Mõlemas mängib seksuaalset tegelast sama näitleja – traagilise ilmega Reet Paavel ("Stereos" on ta köögitööline, "Ideaalmaastikus" pioneerijuht), kes sobinuks kehastama ka "Vareda" Margitit, mõisakoolis töötavat noort õpetajat.

"Vareda" sordiinse gay love story maailmaeeskujuna kangastus kohe Evelyn Waugh' tippromaan "Tagasi Bridesheadi" (1945, e k 1994) ning selle põhjal valminud esmaklassiline 11-osaline sari (1981). Sarnaselt "Varedaga" kulgeb sellegi pea­tegelase sõprus- või armastuslugu eba­harilikus, klassierinevust märkivas keskkonnas (Mikseril Vareda mõis, Waugh'l lord Marchmaini loss). Waugh' romaani teine kinolinale panek (2008) ei kannata kriitikat, kuna geierootika liin on üle­rõhutatud ja purustab kohe alguses romaani õhkõrna tasakaalu. Mikseri romaanis kõnnitakse samal väga teraval mõõgal. Samal ajal on "Vareda" gay love story kindlasti õnnestunud, see ei muutu lugedes häirivaks ja on originaalne (nt kaaslase seljale inglitiibade joonistamine sõrmega).

"Vareda" üldine atmosfäär on aga klišeelik, meenutades veidi "Stereot", ega kasva laiahaardeliseks ja sügavaks nagu "Ideaalmaastikus" või "Tagasi Brides­headis". Peategelase liikumine on "Varedas" Waugh' romaaniga võrreldes vastupidine: kui "Tagasi Bridesheadi" kujutab keskklassi esindaja muinasjutulist (paraku hetkelist) tõusu kõrgklassi juurde, siis "Varedas" langeb linnapoiss primitiivsesse külaellu, n-ö madalama klassi hulka, kuigi see toimub tema jaoks harjumatult kõrge esteetikaga mõisaümbruses. Raamatu algus kordab "Tagasi Bridesheadi" raami: Waugh'l satub teose alguses kunstnik Charles Ryder ohvitserina sõjaajal juhuslikult kunagi palju­külastatud lossi ette ja kogu teos on omalaadne meenutus, samuti algab "Vareda" peategelase meenutusega, kui ta seisab varem külastatud mõisa ees.

Mõis või loss on nagu raskesti kätte­saadav aare ja peegeldab kujundina indiviidi terviklikkust, Iset (sks Selbst). Ka viimaste aastate üks tippteoseid, Mehis Heinsaare romaan "Kadunud hõim" (2022) on individuatsiooniprotsessi fragmentide kajastus. Selline teos peabki olema aeglane ja täis kummalisi tagasivaateid ning ana­mneetilisi takerdumisi. Heinsaare "Kadunud hõimu" peategelast ootab kuskil Soomaa hämaruses inimsööjate mõis. Individuatsiooni kujutamise levinud motiiv on maailma lõppu minek (à la Coppola surematu film "Tänapäeva ­apokalüpsis", 1979). Sinna pürgija eneseleidmine on alati kange­laslik ja traagiline. Aleister ­Crowley Thothi taro­pakis on seepärast Maagi parema tiiva taga koerapeaga ahv – cynocephalus, kes ka üritab ülespoole ronida. Ahv sümboliseerib iroonilist needust, Maagi töö tögamist.⁵

Huvitavaid arhetüüpseid paralleele võib leida veelgi: nii "Vareda" kui ka "Tagasi Bridesheadi" peategelane tahab saada ja saab romaani jooksul kunstnikuks (Mikseri Johannes joonistab-maalib ebaharilikus keskkonnas sarnaselt Waugh' Ryderiga), eksisteerib primitiivsem, haige või vigastatud partner (Mikseril Andreas, Waugh'l lord Sebastian Flyte'iga lõpuks kokkuelav Kurt). Sellisele individuatsioonile iseloomulik on ka olukord, kus pea­tegelane kesises vaimses ja füüsilises seisus olles peab lõpuks hoolitsema veel kellegi endast palju hädisema või probleemsema eest. Äärmusliku katsumuse kaudu saab aga võimalikuks puhastumine ja lunastus, liikumine eeskujuks oleva arhetüübi (Ise) teostumise poole. Äng, masendus ning lagunemine, samuti kontrastne vastandus "enne ja nüüd" on indi­viduatsiooni seisukohalt möödapääsmatu, muidugi teatava depressiivse piirini. Mikser käsitleb teose lõpus aadellikkuse ja allakäigu teemat (peategelane kõrvutab end kõrgklassiga), mis on ka Waugh' teoses keskne: "Minu suvelossis ei ole jahikoeri ega veinikeldrit, on vaid võsastunud park, kuivanud lilleklump lipuvarda juures ja sisse varisenud katusega viinaköök. Ja kui päike loojub, ei ole mind ennastki enam siin." (Lk 317–318)

16-aastase linnapoisi psühholoogiline portree Mikseri romaanis ei ole minu jaoks usutav. Näiteks ei kujutata peategelase ööbimist mõisas, kuigi tema üksinda uinumine Vareda mõisas ei saaks kuidagi olla lihtne. Olen ise ööbinud üksi või koos kaaslastega paljudes mõisates ja lossides. Mäletan ühte ööd 1990-ndate alguses Sangaste lossis, kus kõikide ruumide uksed olid lahti, vaid meie tuba sai valvuri antud võtmega lukustada. Kuigi loss oli suletud ja inimtühi, kuulsime sõbraga öösel niivõrd kummalisi hääli, et ei uinunud hommikuni. Vestluses majahoidjaga selgus pärast, et lossis leiab öösiti aset nii ­mõndagi seletamatut. Mõni aasta tagasi viibisin kirjanduslikus residentuuris Inglis­maal, Londoni lähistel Chalkwelli mõisas, kus kohtusin ühel ööl vana hea inglise kummitusega, kelle olemasolusse suhtusid hommikul tööle tulnud kirjandusinimesed täie tõsidusega ja küsisid imestunult, kas alles nüüd käidi mind tervitamas.

Võrdlemisi mõttetu on "Varedale" ette heita 1990-ndate ühiskonnas aset leidnud suurte muutuste kajastamata jätmist. Kogu minevikuline-unenäoline lagunev atmosfäär (vanamehed ja vana­mutid, kooli­maja-mõis) peabki esile tõstma marginaalseid, n-ö endisaegseid tegelasi. "Tagasi ­Bridesheadis" on selleks elatanud lapsehoidja, keda alati kuskil ülemisel korrusel vaatamas käiakse ja kes elab üle kõik ajaloolised murrangud ja vapustused. "Varedas" on mitu sellist vanainimest: Liina-tädi, müüja-tädi. Bridesheadlikus arhetüüpses koosluses on nad ülivajalikud.

Mikseri raamatul on väga õnnestunud pealkiri, see on piisavalt ebaharilik ja salapärane. Minul seostus "Vareda" Madridi kõige parema kohvikuga, mille nimi on Café Varela. See on üle saja aasta olnud kirjanike ja boheemide kogunemiskoht ning annab välja oma kirjandusauhinda. Ehk võiks Brüsseli riigiaadlik Miksergi kaaluda Vareda-nimelise kirjandusauhinna väljaandmist või boheemliku mõisakohviku nimega Vareda loomist? Sinna luksuslikku raviresidentuuri saaksid siis vastava tuusikuga kirjanduskriitikud minna oma ülevoolavat erutust sublimeerima.

 ***