Minu silme ees sätendavad imepisikesed lumehelbed, kui kõnnin mööda lumist teerada kodu poole, raamat kotis. Lugesin esimesed peatükid juba kiirelt bussipeatuses bussi oodates läbi. Taban end mõttelt, et vahest on "Vareda" sedasorti teos, mis sobiks etemini suvisesse lektüüri. Kui ma südatalvel raamatu lugemisega alustasin, tundus see kõik pisut kohatu. Raamatukaanel kujutatud päikesehelguses viljapõllud narrivad mind, kui rühin mööda jäist linna, vasak silm valvsalt katuseräästaste kohal ja parem lumesahkade trajektoori jälgimas. Läbisin lugemise käigus erinevaid tundekeeriseid. Teose kõige markantsem, või vähemalt enim kõneainet tekitanud osa on kahe noore poisi tundlik armumislugu, mis on kindlasti eesti kirjandusmaastikku tervendav süst, arvestades, et romaan pälvis 2023. aastal Kirjanike Liidu romaanivõistlusel peapreemia ja toob laiema lugejaskonna ette vähem esindatud teemad. Vahest selle perspektiivi tõttu on Mikseri debüütromaani võrdluseks välja toodud André Acimani romaani ja samanimelist filmi "Kutsu mind oma nimega". Seda nii minu tutvusringkonnas kui ka Brigitta Davidjantsi arvustuses¹. Pean aga möönma, et minu jaoks jäävad seosed kahe raamatu vahel siiski üsna pinnapealseks. Teosest õhkub külaromantikat, kuid see jätab kuidagi tühjaks. Isegi kui päriselu Varedat ei tasu otsida, ei peata see mind paralleele loomast oma maakodu või suvega. Vahest oleksin suutnud olustikku rohkem sisse minna, kui oleksin seda lugenud omaenda Varedal.

Teose keskmes on tundlik 16-aastane Paide poiss Johannes, kes otsustab südasuve veeta ühes väikeses Järvamaa külas mõisakooli valvurina ja valmistuda kunstikooli katseteks. Minu kui lugeja (küllap ka Johannese) esimene eeldus on, et siit algab üks suvine seiklus. Selle asemel seisame silmitsi mõru vaikusega. Esimene pilguheit suvisele elupaigale tabab sümboolselt uhke mõisahoone asemel midagi mahajäänut, hääbuvat. Johannes ei saabu uhkesse mõisa, vaid kohta, mille ilusamad ajad on juba minevikku vajunud: "Mõisahoone on täpselt selline, nagu ma mäletan: suur kahekorruseline kivimaja, mille fassaad on värvitud inetult liharoosaks. Lai kivitrepp viib läbi klaasitud veranda hoone peaukse juurde. Veranda on puust, selle roheline laudis paistab vana ja luitunud ning tubli kolmandik aknaruutudest on aja jooksul mõranenud või puruks löödud. Nähtavasti ei ole kellelegi pähe tulnud neid parandada." (lk 5)

Need detailid annavad märku millestki unustatust, mis transformeerub Johannese kaudu minevikuigatsuseks. Üsna romaani alguses võrdleb Johannes Varedale minekut palverännakuga, ja kuigi ootus päriselt vilja ei kanna, läbib ta seal olles teatud laadi hingelise muutumise. Minevikust saab oleviku peegel, mälestused tõukuvad küla lõhnadest ja valgusest. Oleviku ja mineviku lõikumine ilmneb juba esimeses peatükis, kus vihmasajueelne tolmulehk tuletab meelde mälupildi linnapargis asunud karussellist ja kaljatsisternist. Samas avaldub kohe pärast meenutust linna- ja maaelu dihhotoomia: Vareda on väljaspool, "Varedal ei ole karusselle ega kaljatsisterni, on vaid uimastav tolmulõhn." (lk 20) Raamatu struktuuri võibki jagada kaheks: mineviku- ja olevikutasandiks, mis on omavahel tihedalt põimitud ja avavad aegamööda peategelase hingeelu. Kui olevikus veedab Johannes aega joonistades, siis minevikumälestused keerlevad Johannese mentori Joonase ümber, kelle filosoofilised pärlid ilmestavad "Vareda" tegevustikku ja annavad teosele sügavama mõõtme. Paigas nagu Vareda, kus "tühje päevi on lõpmatult palju" (lk 84), sulavad mälestused ja Joonase lood kokku küla ümbritseva fluidumiga. Minu ette kerkib pilt Varedast kui pisut unustatud paigast, hoolimata selle värvikatest elanikest.

Tekib tunne, nagu oleks teose peategelane asetatud vaakumilaadsesse keskkonda, kus ka ajahambast puretud mõisamaja ja külahooned ning peamiselt vanemaealine elanikkond hoiavad minevikust kinni. Sedavõrd muutub tühjus, üksindus või müra-kära puudumine tähenduslikuks ning loob sobiva pinnase sisekaemuseks. Tõtt-öelda oleksin isegi soovinud, et mul oleks lastud selles seisakulaadses tundes, argisest tõukuvas ülevuses veel kauem marineerida. Lugu on aeglasest külaelust hoolimata tempokas, kuid võtab tee peal palju hingetõmbepause. Iga pööre ei too kaasa uut avastust, ei tungi sügavale inimsuhete keerukusse – näeme vilksamisi suhete raskust nendega täielikult suhestumata. Suvine koolimaja on kirjaniku sulest saanud elavaks ning kannab edasi Varedat ümbritsevat atmosfääri. Keegi Ardeli-mutt askeldab direktori kabinetis, mille "seinad on silmade kõrguseni inetult kollakaspruuniks võõbatud ning laest ripuvad alla suured lahtised krohvilatakad nagu hiiglaslikud uinuvad nahkhiired" (lk 15). Mõtisklused ja armumised on taustaks koolimaja argielule. On 1990ndate algus ja Eesti külaelu seisab rahuliku majakana tormilises muutuste tuules. Muutlikke aegu kajastavad raadiost kostvad uudised, kuid see kõik jääb Varedast nii kaugele. Isoleeritud külakeskkonnas, kuhu välismaailm hõreda bussiliikluse või suletud raudteejaama tõttu vaid vaevu jõuab, rändavad mõtted justnagu pintsel lõuendil ja maalivad lugejale pildi sellest, millisena Johannes oma maailma näeb. Tänu tema kunstnikupilgule muutub Vareda elavaks ja hingavaks organismiks ning just seepärast on Mikseri raamatu kõige tugevam külg ruumi ja olustiku tabav tunnetamine. Teost, mille tegevustik on asetatud ajaloolisesse minevikku, võib juba vaistlikult nimetada nostalgiaromaaniks, ent autor ei pretendeeri mineviku ilustamisele, vaid tabab nukrust, mida taolistes üksildastes paikades võib tänapäevalgi kogeda.

Teose mõtestamisel osutub kõige selgemaks juhtnööriks üks Johannese ja Joonase kohtumistest, kus nad vaatlevad fotoreproduktsiooni maalist, millel kujutatakse peatselt saabuvat tormi. Kui Joonas küsib poisilt, mida ta sellel maalil näeb, siis märgib Johannes, et torm on lähenemas: "Nii ajal kui ruumil on kontekst. Pildiraami sisse mahub üks kitsas vaatenurk, aga maailm ei lõpe seal, kus lõuend otsa saab. Ta jätkub paremal ja vasakul, üleval ja all. Isegi teiselpool silmapiiri. Ühel pildil ei saagi ju olla kogu maailm." (lk 75) Lugu algab ja lõpeb Varedal ning selle tsükliline struktuur on kui raam, mille sisse mahub Johannese vaatepunkt. See paistab põhjendavat sellist tühja kõhu tunnet raamatu lõpetamisel – seda, miks teos justkui annab maitsta suureks saamise lugu, aga ometi ei lase Johannesel päriselt kasvada. Paistab, nagu oleks teose sisse mahutatud ainult üks kontsentreeritud stseen, vahepeatus pikemal eluteel.

Seetõttu mõjub "Vareda" rohkem nagu eellugu tõeliselt muutvatele aegadele noore inimese elus. Johannes saab kunstikooli sisse ja armub, kuid suuremad muutused ootavad alles ees. Mis saab Andreasest ja Johannesest, kui suvi lõppeb? Kuidas Johannesel koolis läheb? Kas temast saab suur kunstnik või lööb ta unistustele käega? Need küsimused jäävad vastuseta. Lugemiskogemus ise, sõnadega maalitud pildid – Varedal viibimine on nagu näitusel pikalt ühe maali vaatamine.

Vareda asub piirialal, kusagil mäletamise ja olemise piiril. See on suletud ruum, kus elatakse sissepoole, hoitakse kinni vanadest kommetest ja keskendutakse pigem hetkes olemisele kui progressile ja uuendustele. Ma ei püüa nende väidetega kehtestada kindlat "depressiivse Eesti väikelinna" prototüüpi, vastupidi – külaelu tühjus võib "Varedas" mõjuda isegi romantilisena. Kuid viimase 30 aastaga pole Eestis palju muutunud. Inimesed kannavad küll teisi riideid ja autosid sõidab ringi rohkem, kuid bussid siin endiselt ei peatu ja mune saab naabertalust. Suve tippsündmus on Jüri Homenja kontsert küla jaanitulel, kuid ülejäänud suvi möödub unisklevas meeleolus. Niisiis on sellises paigas armumine pigem anomaalia kui reegel. Elu rändab mööda ammu tallatud rada, kahe poisi armumine küll murendab, kuid ei lõhesta küla. Kuigi sellistes kohtades valitseb pealtnäha vaikus, on need tegelikult täis kirge ja sisemist kasvamist. Vareda-laadsete kohtade mõju ei ole ega peagi olema laiaulatuslik, need on kui hingetõmbepaus enne tormi.

¹ Brigitta Davidjants. "Sven Mikser annab lootust, et hea raamat ei pea tingimata tähendama traagilist lõppu" – Eesti Päevaleht, 18.12.2023.