@anonüümne netikommentaator kirjutas ühe minu tantsuarvustuse alla: "Miks selliseid soperdisi eesti riik toetab? Kummaline on, et tantsimise eest võib saada doktorikraadi. Miks mitte kudumise eest? Mu ema on parim kuduja ja heegeldaja".

Netikommentaatorite pärast ei tasu pead vaevata. Ühe anonüümse kommentaari põhjal ei saa loomulikult arvamust kujundada, see on ju teada fakt, et tihti kasutatakse just kommentaariumi hämaraid nurgakesi selleks, et millegi kallal ilkuda. Äkki riidles peotantsu õpetaja temaga kunagi algklassides, seega kui nüüd keegi talle tantsusaalis ligeneb, seisab ta kiuste paigal, tõstab protestiks pea, et üleüldse ta vihkab muusikat ja tantsu ja kunsti ja on pealegi nõnda tõsine inimene, keda huvitavad ainult tõsised asjad.

Samas tahaksin vastata, et @anonüümne, tehniliselt on võimalik kudumise eest ka doktorikraadi saada. Võib näiteks uurida tekstiili või disaini kudumistehnikates. Doktorikraad nõuab kõvasti pühendumist. Kas see pole mitte ilus, kui inimene oma elu ka tantsule pühendab, sillutades teed sellele, et ka @anonüümne julgeks kord tantsima hakata.

Inimene eelistab ikka seda, mis on tuttav ja kaasaegse tantsu etendusele pileti ostmine võib esmajoones tunduda nagu pea ees tundmatusse vette hüppamine. Teadmatusest tekib ka paraku hirm ja võõristus. Mõni eeldab, et teda šokeeritakse seal, või et hakkab igav, aga see tundub rohkem nagu sõnateatriga harjunud publiku hirm, et kui mõte läheb rändama, siis järelikult tehakse midagi valesti, ei saada õigesti aru ja see on piinlik.

Julgeksin väita, et tegelikult on vastupidi. Nagu igas tõlgenduses, säilib ka tantsu puhul alati see ruum, mida täita omaenda tähendustega. Seda enam tundub tants mulle nagu avatud ruum, kus juba ainuüksi vaatajas lülitub midagi sisse, mis teeb need tõlgendused reaalseks. Näiteks võib vahel mõne tunde, mis sõnades kõlab puiselt ning mille kirjelduses on lüngad, just koreograaf oma liikumise toel täita. Kui midagi jääb tõesti arusaamatuks, on ka täielik õigus mitte nõustuda, lisa küsida, vestlusringile jääda ja uue pilguga oma kogemust tõlgendada.

Kunst ongi laias laastus inimkogemuse kirjeldamine erinevate meediumite abil. Tants tegeleb kõige otsesemalt meie endaga. Niisiis ei ole küsimus selles, kas tants saab inimestele meeldida, vaid pigem selles, kuidas kasvatada nende inimeste hulka, kes tegelikult võiksid tantsukunsti nautida, aga pelgavad või ei tea isegi, kuidas tantsumulli läve ületada.

Ehkki tants võib olla ilus ja siduda meid varasema tantsupärandiga, siis minu jaoks käis "klikk" ära, kui tajusin, et laiemal tasandil on tants lihtsalt liikumine. Isegi paigal olles, meie keha ikkagi liigub, talletab ja reageerib, kuni selleni välja, et sellest liikumisest tõukudes saame oma meeleseisundit mõjutada. Doktorikraadidest rääkides on üha populaarsem ka tantsu kaudu midagi meie kogemuse või maailma kohta uurida ja küsida, alates tantsu rituaalsetest algedest lõpetades "uue ajastu" tehnoloogiast läbipõimunud küberinimesega.

Mitmekesisus rikastab meie mõistust ja tants aitab mõtestamise kaudu arendada ka pehmeid oskuseid, mida meil kasvõi uuenduslike ideede peale tulemiseks vaja läheb. Tantsukunstnik on justkui uurija, kes seda mimikeerib, lahti ragistab, jälle kokku paneb ja ümber tõlgendab.

Samamoodi võib tantsulavastusi vaadates tajuda ka oma kehas etendajate liikumist, abstraktsetes kujundites omaenda kujutlusvõime avardumist, selleks, et teatrisaalist kergemal sammul tagasi argiellu astuda ja Viru keskuse ristmikul fooride all siblivate inimeste koreograafiat märgata. Me tantsime ju kogu aeg, isegi siis, kui keegi ei vaata.