Tants, tants, tants, kabaree
hüpake kõrgele
pas, pas de deux, plie
meistritelt õpitud
tants, tants, tants, kabaree
braavohüüd tiirane
maast õied korjake
haigele põlvele

– Dagö 2003

Eestlane on ainus rahvas, kes lööb tantsu ja lööb laulu. Tõsi, viimasel ajal osatakse liberastliku maailma mahitusel lustigi lüüa. Okkaline orjaaeg taandub pisitasa aju tagatrepile varuväljakäigu suunas ja otsmik on võimeline vastu võtma uusi väljakutseid.

Mulle tundub inimkonna lihtliikmena, et jazz-muusika on kaasaegse tantsuteatriga pikalt paarutanud samas aurupaadis. Muusikute tarkus on, et mingil juhul ei tohi inimestele öelda sõna "jazz", sest nad hakkavad närviliselt ema poole hüüdma. Aga kui meelitada rahvas juustuvorstiga saali ja jazz'i mängida, ilma seda neile reetmata, on inimesed õnnelikud ja tänulikud. Sama on kaasaegse tantsuteatriga. Klassikaline ballett ei peluta, sest on lehest loetud ja raadiostki kuuldud, et see on kunst. No ongi! Aga kaasaegne tantsukunst on üks kahtlane asi, mis kohati isegi ohtlik tundub.

Tegelikult on kaasaegne tants palju ohutum kui sõna- või muusikateater. Esiteks on tantsuetendus lühem, mistõttu ei ole see kindlasti elule ohtlik. Kui juhtub halb päev ja kuidagi ei suuda lavastuse reele kaasa hüpata, saab pelgalt lohtu sellest, et kaaluta olek ei kesta liiga kaua, selmet sõnalavastuse tolmustes tundides kärbuda või muusikanumbrite püüdlikkuses usk homsesse kaotada. Minu jaoks on tantsuteater näiteks välismaal kindlaim viis kohtuda elamusega. Mingi eelluure on tarvilik, aga kui truppidest, tantsijatest ja koreograafidest pisukene ülevaade olemas, saab tõenäoliselt just nendes saalides kogeda maailmatasemel teatrit.

Erinevalt kuulsast La Scalast või ka Eestist, ei ole piletihinnad kõrged, ehk siis lavastused on mõeldud eelkõige normaalsetele inimestele. Saab La Scalaski soodukaid, aga see on teine teema. Pealegi, sealne trupp, mis valdab ühtmoodi nii klassikalist kui ka kaasaegset tantsu, esitades maamuna parimate koreograafide töid, ongi märgiline ning samas päriselt imetabane. Loomulikult tunnen huvi ka meil toimuva vastu. Mulle meeldib vaadata esinemas kunstnikke, kes teevad midagi sellist, mida mina ei suuda ja millest ma arugi ei saa, kuidas nad seda teevad. Saan neilt artistidelt inspiratsiooni, innustust, enese peale turtsumistki, et möku olen ja muidugi piiramatut võimalust fantaseerida.

Laulmisest ma saan aru ja ei viitsi seda niisama taluda. Muidugi kuulan hääl meelel häid lauljaid igast vallast, aga puhtalt ilu, mitte huvi pärast. Ma pole ise mingi tipplaulja, aga tean kuidas laulmist sooritatakse ja seega pole põnevust ollagi. Ja meeldib, kui teatris on nii nagu tavalises elus ei ole. Sellepärast on tantsuteater minu kindel eelistus. Mida ma vahin rääkivaid päid, kui kogu klassika ja kõik muud lood ammu ära on kuuldud ja juba tean, et mõrvariks osutub tudeng. Sestap soovitan lahkesti ilma igasuguse omakasuta: laske õlad vabaks, mõelge ilusatele asjadele ja külastage mõnd kaasaegse tantsu etendust, kas suuremates või väiksemates mängupaikades ning lihtsalt nautige, kuis keha ja mõte koos või eraldi liiguvad. Kui kõigest aru ei saa on hästi, kui kõigest aru saate, pöörduge igaks juhuks konsultatsiooniks oma perearsti poole.

*

Artikliseeria "Miks tants?" tõukub tantsuvaldkonna kolme osapoole – tantsukunstniku, tantsukriitiku ja tantsupubliku – mõtisklusest, miks tants kunstivormina neid kõnetab ning väärib rohkem tähelepanu.