X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Elu pehme kõhualune. Intervjuu Betti Alveri kirjanduspreemia laureaadi Mirjam Parvega

Mirjam Parve
Mirjam Parve Autor/allikas: Dmitri Kotjuh

Mirjam Parvele on keel elusorganism, inimeste ühendaja ja rõõmuallikas: isegi pealtnäha tühjas sõnamulinas võib peituda vahvaid poeetilisi killukesi. Tänavuse Betti Alveri debüüdipreemia laureaat Mirjam Parve andis Sirbile intervjuu.

Tunnen Mirjam Parvet ammuilma, aga ega me õigupoolest rääkinud ei ole. Võib-olla ei ole ma osanud kuulata? Mirjam ei jutusta ülearu, ta kaalub iga sõna ja ütleb oma mõtte välja vaikselt. Samasugune kõnelemisviis iseloomustab tema esimest raamatut "Varjukeha".

23. novembril tunnistati Mirjam Parve luulekogu aasta parimaks debüütteoseks.

Palju õnne Betti Alveri nimelise auhinna puhul! Sul näib olevat Betti Alveriga eriline side.

Tõnu Õnnepalul on väga tore essee "Minu esimene luuletaja" just Betti Alverist.1 Ka minu esimene luuletaja on Betti Alver. Enne tema loomingu juurde jõudmist oli see, mida Õnnepalu kirjeldab kui lapsepõlve helget ratsionaalsust – luule tundus mulle mõttetu.

Ema kinkis mulle kunagi märkmiku, öeldes: "Sa võid siia oma lemmikluuletusi kirjutada." Mõtlesin: miks? Ühel hetkel sain siiski aru, et luule toimib teisel tasandil kui proosa ning on luuletusi, mida tõesti tahad üles kirjutada. Pidime gümnaasiumis kirjandustunni jaoks lugema ühe valitud autori tekste ja mingil põhjusel valisin Alveri hõbedase seljaga "Üle aegade Assamalla"2. Mul on ere mälupilt, kuidas tulen koolist, astun trammi pealt maha, vaatan märga asfalti ja mu peas ketrab justkui iseenesest, kutsumata, Alveri luuletus inimhingest, "Võrdlus": "Nii küdev kui ahi, / nii külm nagu hang, / nii rikas kui röövel, / nii vaene kui vang" … Ma ei olnud seda üldse teadlikult pähe õppinud. Jällegi ütleb Õnnepalu selle kohta ilusti: kui oled teismeline ja sinu sees valitseb kaos, vajad midagi, mis sind koos hoiaks. Alveri luulel on nii tugev struktuur, et see annab ka lugejale mingi korrastatuse. Tol hetkel ma ei mõelnud niimoodi, aga kui seda Õnnepalu esseed lugesin, tundsin seal palju ära.

Alveri luule avas mu silmad juhuse tahtel. See oli väga tugev kogemus. Nagu esimene armumine: miski kontrollimatu, mis lihtsalt juhtub ja mõjutab väga sügavalt. Ise väga valida ei saa. "Võrdlus" oli esimene luuletus, mille ma sellesse märkmikku kirjutasin.

Kelle tekste su märkmikust veel leiab?

Kõige rohkem ongi Betti Alveri, aga ka Heiti Talviku tekste. Lugesin palju arbujaid. Aga ka Juhan Liiv, Ernst Enno, Ellen Niit, Kaplinski, Keats, Dylan Thomas, Puškin Alveri tõlkes … Märkmik hakkas ootamatult oma funktsiooni täitma. Kui olin ülikoolis, sai see ühel hetkel täis ja siis võtsin uue.

Oled kirjutanud Betti Alveri loomingu kohta nii bakalaureuse- kui ka magistritöö.

Jah, lugesin Alveri luulet, aga ka raamatuid, mis on Alveri kohta välja antud: "Lisandusi tundmiseks"3, Karl Muru kirjutatud biograafia4, tema "Luuleseletamine"5 … Mis on kujund, mis on allegooria, mida keelega saab teha, mida keel võib inimesega teha – paljudest asjadest sain aru mõnd Alveri luuletust lugedes. Ka sellest, et kõigest ei saa aru. See ei olnud kuigi teadvustatud protsess. Aga lõpuks tundsin, et Alveri luule on miski, millest ma midagigi tean, ja seetõttu ma kirjutasin sellest ka ülikoolis.

Kuidas jõudsid tõlkimiseni?

Kõigepealt tõlkisin üht raamatut sellepärast, et mu väike õde luges "Roheliste Viilkatuste Anne'i". Selle kaks esimest osa on eesti keeles ilmunud, aga sari on tegelikult pikem. Õde soovis ka kolmandat osa lugeda ja palus, et ma talle tõlgiksin. Jõudsingi ühe peatüki ära tõlkida, aga siis tuli muu elu vahele ja õde õppis inglise keele piisaval määral selgeks.

Ülikoolis õppisin magistrantuuris kirjalikku tõlget. See eriala oli väga tarbe­tekstikeskne, kuid võtsin juurde kaht ilukirjanduse tõlkimisega seotud ainet: üks oli Ene-Reet Sooviku seminar, kus tõlkisime ilukirjanduse katkendeid ja lõpuks ühe teksti omal valikul. Valisin Virginia Woolfi lühijutu. Ene-Reet Soovik natuke toimetas mu tõlget ja arvas, et see kõlbaks avaldada. Tõlkisin ajapikku veel jutte ja ühel hetkel saatsin mingi valiku Loomingu Raamatukogule. Tagantjärele mõeldes ei saa ma aru, kust ma selle jultumuse võtsin, aga läks hästi ja olen Ene-Reedale ja Loomingu Raamatu­kogule ja eriti raamatu toimetajale Triinu Pakule väga tänulik.6 Sain nauditava müstilise tõlkekogemuse: tahan midagi öelda eesti keeles ja see õnnestubki. Tõlkimine sai mu kätte.

Millal luuletamine su kätte sai?

Mõtestatumalt proovisin luulet kirjutada gümnaasiumi ajal. Tegin väikese vihikukese, mille tekstid kukkusid poolkogemata välja eri luuletajate pastiššidena. Miski mulksub sees ja tahad seda kuskile suunata, aga ei seisa veel oma jalgadel – selleks on ka tõlkimine väga kasulik, et saab proovida käia kellegi teise karkude toel. Pärastpoole üritasin mõnda aega luuletamisest pigem eemale hoida, aga ühel hetkel andsin alla, nagu näha.

Kui palju näed niisugust mulksumist ja tuterdamist Värske Rõhu toimetajana?

Olen tõlke- ja päevikutoimetaja ning võrreldes luule- ja proosatoimetajaga saadetakse mulle palju vähem tekste. Teistest rubriikidest loen neid asju, mis ilmuvad, aga ei tea kuigi palju sellest, mis jääb välja.

Ajakirja jõudvate tekstide puhul – jah, me püüame autorit aidata, kui saame aru, mida ta soovib teha ja tal natuke juba tuleb välja. Peame aga silmas kaht asja. Kõigepealt ei saa me olla liiga enesekindlad, et meie teame, kuidas on parem. Noored autorid on väga tundlikud ja vastuvõtlikud. Mul on teatav võimupositsioon, kuigi ma rõhutan alati hoolega, et minu ettepanekuid võib ka tagasi lükata ja et tekst on ikkagi autori oma. Üritan olla delikaatne ja pigem peegeldada ühe (heatahtliku) lugeja pilku. Teine põhjus, miks ei tasu olla liiga jõuline, on see, et autorit ei saa teha küpsemaks, kui ta on. Me ei saa panna teda kirjutama keerukamat mõtet, kui tal parasjagu on, või teda mingist nooruse rabedusest vägivaldselt välja kiskuda. See on ka üks ilus asi noorte autorite juures. Mulle väga meeldib, kui keegi otsib midagi. Võib-olla ta ei saa sellele veel nii osavalt pihta, aga otsimine meeldib mulle rohkem kui see, kui on omandatud mingi võttestik, stiil või žanr ja vestetakse meisterlikult tekste. Tunnen erilist õrnust nende tekstide ja autorite vastu, kelle puhul on märgata ettevaatlikku kobamist, mis läheb huvitavas suunas.

Missugune on praegu noore kirjanduse üldpilt?

Kõige tõesem vastus on kõige igavam. Ega seal ei ole ühisnimetajat, ei saa väita midagi eranditult kõigi kohta käivat. Mulle on aga tundunud nende autoritega suheldes, kelle tekste ma toimetan ja kellega Värske Rõhu üritustel kokku puutun, et nad on nii toredad, nii armsad inimesed. Nad paistavad mulle palju vähem küünilised kui mu enda eakaaslased 20. eluaastate alguses. Vähemalt mina tajusin tollal sagedamini küünilist poosi, mis on tegelikult muidugi tihti abitu ja õrna inimese enesekaitse. Ometi oleks praegu palju rohkem põhjust olla lootusetu. Nüüd mind liigutab seesama keeleline või vormiline kobamine, püüd vabaneda koorikutest või maskidest. Mitte et kirjanduses ei oleks maskimänge või igasuguste eri häälte kasutamist, aga need ei ole küünilise enda maailmast eraldamise teenistuses.

Kuidas on sinu "Varjukeha" luuletused koorunud? Kas kirjutad paberile peas valmis komponeeritud briljantse teksti või hakkab ta paberil muutuma, kesta ajama ja alles lõpuks saab temast teos?

Siin on mõlemat sorti tekste. Mu ideaal on orgaanilisus. See huvitab mind ka tõlkides: kas see lause või luuletus kasvas ja on omaette elus asi või ma olen selle klotsidest kokku pannud oma tahte järgi.

Väga raske öelda, kas sellest saab väljastpoolt aru. Kui ma tõlgin romaani, siis ega ma kõiki lauseid jumaliku inspiratsiooniga paika ei saa. Vahel pean jõuga painutama mingid jupid kokku, et need tervikus oma funktsiooni täidaksid. Kas see on lugejale tunda või ta ei pane tähelegi? Luule puhul on tehnilisus vast selgemini tajutav.

Kas "Varjukehas" on ainult orgaanilised tekstid või mõni tehniline ka?

Ma ei kirjuta luuletusi nii, et hakkan olemasolevale mõttele otsima kujundit ja vormi. Kui tulen mingi mõtte peale, mis tahab lihtsalt väljendamist, võin selle päevikusse kirjutada.

Luule puhul võiks see orgaanilisus tähendada vormi ja sisu lahutamatust – nad tekivadki koos. Semiootikas räägitakse palju sellest, et kirjandusteksti sisu ei ole vormis nagu vein klaasis, kust selle saab välja kallata. Seal on mõni tekst, mille olen kokku pannud ajapikku kogunenud juppidest. Aga ka need jupid on tekkinud ise, olendikese või taimekesena. Siis on mulle tundunud, et üksi need võib-olla püsti ei püsi, aga koos moodustavad mingi terviku. On ka mõni tekst, mida olen rangemalt toimetanud või millelt liigliha maha kraapinud. Olen püüdnud välja puhastada seda, mis see tekst tahab olla.

Üht pisikest muutust märkasin luuletuses "Jahtuvas saunas": "hiiglaneitsist" on saanud "ilmaneitsi". Miks nii?

Kui "Suitsu nurgas"7 tõmmati hiiglaneitsi juurest niit otse Tuglase novellini, olin ma üllatunud, sest ma polnud seda novelli ise lugenudki (kuigi hiiglaneitsist kuulnud nähtavasti ikka olin). Minu peas oli pigem Alveri "pikk ilmaneitsi päris ihuväel .. kesk hiiekaski", pool-sootu. Mind ehmatas esialgu "Suitsu nurga" lõpus esitletud naljatlev tõlgendus (luuletus kui kutse, kui ahvatlus), sest selle lugeja-vaatepunkt oli nii väljas­pool. Niivõrd, kui ma üldse lugeja peale mõtlesin, kujutasin ilmselt ette, et ta asetab end mina positsiooni, ringutab koos (lüürilise) minuga, aga tuli välja, et piilus hoopis akna tagant. Muidugi pole minu kui autori ettekujutus tekstist üldse oluline, lugejal on õigus tekstiga suhestuda ükskõik kuidas ja mis positsioonist, tal on õigus omalt poolt kaasa või vastu mängida. See äratas lihtsalt mälestuse ühest olukorrast, kui mulle 12-13aastasena, kui olin veel täiesti laps, tehti selgeks, et minu väljasirutatud poos kuskil paadi peal lebaskledes on kuidagi "väljakutsuv". Pani mõtlema, et naissoost keha justkui ei saagi end avalikus ruumis välja sirutada, ilma et seda erotiseeritaks väljapoole suunatud signaalina.

Kindlasti tekitas minus ebamugavust ka "Suitsu nurgas" kasutatud määratlus "erootiline", aga mitte seepärast, et see oleks vale või luuletusele kuidagi vägivaldselt külge poogitud. Erootilisus on ju lai mõiste: see võib tähendada lihtsalt eluiha, ja sellisena ei pea see isegi olema teisele, väljapoole suunatud. Suvel lugesin Sirje Kiini Underi-biograafiat ja hakkasin järsku mõtlema, kui palju minus on internaliseeritud misogüüniat. See oli see, mis tekitas tunde, et minul peaks olema ebamugav ja häbi. Sest kultuuris on pigem tavaks olnud naise erootilisust häbistada. (Või kaubastada.) Minus tekkis trots: ei pea ju laskma seda endalt niimoodi ära võtta. Siis tahtsin korraks hiiglaneitsi luuletusse tagasi panna, lihtsalt väikese lehvitusena Underile. Aga jäin ikkagi selle juurde, et kirjutamise hetkel nägin ma pigem ilmaneitsit – valget, kuldset.

(Muide, lugesin pärast ka novelli "Maailma lõpus" ja mul on üksainus küsimus: mida kuradit, Tuglas?? Kogu lugupidamise juures.)

Mil määral jälgid oma loomingu vastuvõttu? "Varjukeha" on saanud ebatavaliselt palju tagasisidet: mitu raadiosaadet8, mitu arvustust9.

Jah, muidugi mind huvitab ja rõõmustab, kui midagi öeldakse. Kui avaldasin samu tekste ajakirjanduses, oli alguses hea meel, et need ilmusid, aga siis järsku sugenes ebakindlus. Mul hakkas piinlik – miks ma need avaldasin? See tundus nagu luhtunud kommunikatsiooniakt: ütled midagi ja keegi ei vasta. Tegelikult ei ole tagasiside lihtsalt kombeks. Mõni sõber on vahel arvamust avaldanud, kui mul kuskil midagi ilmunud on, ja olen selle eest väga tänulik. See tähendab mulle väga palju, et raamatule on arvustusi kirjutatud. Nii Sirbi kui ka Müürilehe oma tekitas minus heldinud tunde, et inimesed saavadki minust ikka aru. Need peegeldavad midagi sellist, et tekstid said aru lugejatest – väga ilus tagasiside, mis tekitab õnnestunud kommunikatsiooniakti tunde. Mul on olnud huvitav neid lugeda. Ka Värske Rõhu kriitikakonkursile tuli kaks arvustust selle raamatu kohta – mõlemad liigutasid mind.

"Varjukeha" puhul on esile toodud kiindumust väikeste asjade maailma, kõrvalseisja vaadet jm, kuid kas ei ole üks teose märksõnu "keel"? Raamatu viimaseid ridu "armastus oleks võinud võtta mõne teise kuju" saab tõlgendada muu hulgas kui kiindumust keelde.

Kiindumus keelde – kindlasti. Keel on valdkond, mis tekitab minus tugevaid tundeid! Ja element, kus ma end ilmselt kõige rohkem kodus tunnen. Mitte et ma keelt valdaksin, keel ei ole kasutaja käskudele alluv tööriist, vaid pigem (parimatel hetkedel) suhe teise elus­organismiga, nagu tants, mingi tundlik koostoimimine, mis pole täielikult kontrolli all ega ennustatav, aga see just teebki asja vaimustavaks ja huvitavaks, loominguliseks. Eesti keel on mõnes mõttes ju samasugune sattumus kui see, et Betti Alveri otsa komistasin, aga emakeel on ainus, mille poeetilise sügavusega ma kontakti saada suudan.

Too viimane luuletus lähtub sellest, et aeg-ajalt mind heidutab, kui mõtlematult me keelt kasutame: kogu aeg toodame mingit suvalist mulinat. Aga keelel on palju funktsioone ja üks neist on ka lihtsalt empaatiline kontakt, sidususe hoidmine. Mulin võib toimida samamoodi nagu kellelegi otsavaatamine või ukse avamine või kui kellelegi jõudu soovida. See ütleb, et sina näed teist inimesena, ja teised näevad sind inimesena, ja ilma selleta ei oleks ühiskonnas turva­tunnet. Sellessamas mulisevas keele­kasutuseski on vältimatult samuti palju loomingulisust, kas või needsamad makaroonilised puupingid seal viimases luuletuses (leidsin selliseid salmikesi kunagi fraseologismide andmebaasist Justkui). Oleks nagu täiesti mõttetud laused, aga nende olemasolu teeb mulle nii palju rõõmu!

Mirjam, peame neid puupinke vist lugejale tutvustama. Tsiteerin:

kuulasin muulil
mees rääkis naise-lapsega
ütles häälde harjunud torinal ei no ma
vaatasin et kotis
kellegi jäätis sulab aga see oli
lihtsalt jäätisepaber heh
kuulasin üle lainete karjus
naine mehele
ma ütlesin ju et seal
on need kivid
ta ju tuleb sulle vastu
hüüdis talle nördinult teine naine
kuulasin merest tuli naine
rääkis koeraga
oi sa oled nii märg
näed nüüd olen mina ka märg
näedsa kus sul saba käib
kõik see oli nii arbitraarne
mingid suvalised helid häälitsused
juhtumisi moodustasid eesti keele
leksikasse kuuluvaid kooslusi
kukkusid kogemata välja tähenduslikud
on kõneorganitel lihtsalt selline harjumus
bitte sitsen sie sohva pääle puupingid on pesus
ну ёж это ёж ich soll silbern erzittern
vēl putru mind the gap
gyöngyöt dobálni semminek örülni
siitsiitsiitmetsast mitteükspirrutikk
hõkaplõhv lenn pörlömm ütser
armastus oleks võinud võtta
ka mõne teise kuju

Jah, kõik, mida me teeme, on nii suvaline, nii palju prahti, lärmi ja mõtlematust, aga ma pean väga oluliseks endale vahel meelde tuletada, et kogu selle plähmerdamise juures suudavad inimesed koos elada ja toimida ja isegi väga ilusaid asju teha. See on ju mingis mõttes uskumatu. Et kõigi meie ebaratsionaalsete (ja ka ratsionaalsete) kurjade ja isekate ajede ja lihtsalt abituse ja lolluse kiuste ei olegi me üksteist veel lõplikult maha nottinud, ei ole kõike hävitanud, vaid oleme üksteise toel ikka elus, ja mitte ainult seda, vaid inimene on jõudnud ka näiteks raamatute trükkimiseni ja leiutanud klarneti ja meisterdab talvel lindudele rasvapalle – nii palju naljakaid asju, mis ei ole ellujäämiseks otseselt hädavajalikud. See on nii tore, et need on olemas, ja kuidagi liigutav. Inimlikkus ei ilmne ainult kangelastegudes, vaid miljonis argises pisiasjas. Ühiskond püsib koos tänu lõputule hulgale peaaegu nähtamatutele, paljuski mitteteadlikele väikestele liigutustele. Need on mõtted, millega ma ennast lohutan. See on elu pehme kõhualune.

***

Mirjam Parve on luuletaja, tõlkija ja toimetaja. Ta on õppinud Tartu ülikoolis semiootikat ja kirjalikku tõlget ning töötab ajakirjas Värske Rõhk tõlke- ja päevikutoimetajana. Ta on eestindanud inglise ja ungari kirjandust.

Mirjam Parve on pälvinud Juhan Liivi luuleauhinna ja Siuru stipendiumi (mõlemad 2022. aastal) ning esikluulekogu "Varjukeha" eest Betti Alveri auhinna (2023).

Betti Alveri auhinna pälvib kahe hingede­päeva vahel luule- või proosa­vallas ilmunud parima debüütteose autor. Koos Mirjam Parvega tõsteti auhinna kandidaatidena esile Kristi Everst (luulekogu "Koerad haukusid mu minekut"), Elisabeth Heinsalu (luule­kogu "Kui ma olin udu"), Mart Kuhi (romaan "Vihmakass"), Sven Mikser (romaan "Vareda"), Maryliis Teinfeldt-Grins (luulekogu "Kivi alla kükakille") ja Sven Vabar (jutukogu "Ribadeks tõmmatud linn").

1 Tõnu Õnnepalu, Minu esimene luuletaja. – Keel ja Kirjandus 2006, nr 11.

2 Betti Alver, Üle aegade Assamalla. Luuletusi ja poeeme 1931–1988. Sarjas "Betti Alveri teosed". Eesti Raamat, 1989.

3 Betti Alver, Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused. Lisandusi tundmiseks. Koost ja toim Enn Lillemets ja Kristi Metste. Tänapäev, 2007.

4 Karl Muru, Betti Alver. Elu ja loomingu lugu. Ilmamaa, 2003.

5 Karl Muru, Luuleseletamine. Ilmamaa, 2001.

6 Mirjam Parve tõlked ilmusidki. Vt Virgina Woolf, Kirjutamata romaan ja teisi jutte. Tlk Mirjam Parve. – Loomingu Raamatukogu 2017, nr 25-26.

7 Joosep Susi, Hasso Krull, Suitsu nurk XV. Mirjam Parve "jahtuvas saunas". – Sirp 6. V 2022.

8 Mirjam Parve on "Varjukehast" kõnelenud Klassikaraadio saates "Delta" (19. IX) ning Vikerraadio saates "Loetud ja kirjutatud" (30. IX).

9 Monica Linde Klemet, Jalad maas, pea männiladvus. – Sirp 3. XI 2023; Helena Läks, Ihk olla sitke eikeegi. – Müürileht nr 134, november 2023.

Toimetaja: Rasmus Kuningas

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: