Raamatu tegemise mõte tuli Parvele hiljukesi, sest autor arvas, et võib niisama ka kirjutada. Aga kui kogumiku loomise mõte kirjanikule ühel hetkel mõtteisse tekkis, siis sai asi ette võetud ja ilmunud debüütkogumikuga jäi ta väga rahul. "Kukkus välja vist umbes selline, nagu ma ette kujutasin, nii oma füüsilises kui tekstuaalses olekus", oli Mirjam õnnelik.

"Mulle tundus väga kaua, et eri aegadel ilmunud tekstid on liiga erinevad, varaseimad 2015-16 aastail kirjutatud. Kuidas neid kokku panna äsja looduiga? Arvasin, et sellest tuleb lihtsalt mingi kuhjatis," rääkis Parve. "Ühel hetkel mulle turgatas, et kui ma kunagi üldse luulekogu kokku panen, võiks selle kogumiku nimi olla "Varjukeha" – sama pealkirjaga luuletuse olin kirjutanud mõnda aega tagasi. Luulekogu loomise idee oli nagu ilmutus," kirjeldas luuletaja luulekogu valmimisprotsessi.

Ühel hetkel määras Parve ära luulekogu esimese ja viimase teksti. Ülejäänu tuli sinna vahele ehitada võimalikult loomulikult. "Tekstid on temaatiliselt hästi kõrvutuvad. Olen selle raamatu kirjutamise ajal ise muutunud ja ka minu mõtlemine teemadest, millest mu raamatus juttu on. "Varjukeha" puudutab minu jaoks olulist teemat – kehalisust. Mulle on alati väga meeldinud vaadata ka valguse langemist ja ilusaid puuokste liikuvaid varje. Varjukehas on aga varju tähendus midagi muud", rääkis ta.

"Omaenese egode ja minadega kokkupuude luuletuste kirjutamise ja luulekogu kokkupanemise käigus on suhteliselt enesekeskne tegevus," arvas Parve. "Kuigi kogumikus leidub masendavaid toone, loodan, et leidub ka muud, sest elu on kõik ju tegelikult naljakas ja armas," lisas ta.

Kogumiku "Varjukeha" kaanepildil on kartuliidud. "Ma olen väga rahul selle kaanepildiga," rõõmustas kirjanik. Kartuliidude motiiv on otsene laen Ungari luuletaja Anna T. Szabo luuletusest "Korv". Kartuliidudes on Mirjam Parve arvates tohutu suur elujõud. "Sul on sahvri põhjas või kapi otsas mingi kärbatanud mugul, aga ikka otsib ta valgust ja ajab oma idud välja. Midagi on selles väikeses kestas, sealt võib miskit suurt välja tulla", arutles ta. "Väikestes asjades võib olla väga palju lootust."

Luulekogu ei koosne ainult Mirjam Parve tekstidest. "Ühalt ma olen tõlkinud tekste, mida pole justkui panna kusagile ja teisalt mulle on väga meeldinud Kruusa Kalju luulekogud, kus on sageli vaheldumisi oma luule ja tõlked. See moodustab omamoodi toreda koosluse", põhjendas Mirjam, kelle arvates mõjutab luule tõlkimine tema enda kirjutatavaid tekste. "Teisalt on tihti selle taga intensiivne tunne – ma tahaksin ise seda asja eesti keeles öelda, mida keegi teine on teises keeles öelnud."

Mirjam arvab, et tekst muutub iseseisvaks ja eksisteerib edasi lugeja peas. Suhet omaenda tekstidega nimetab ta natuke kummaliseks. "Ma saan aru küll, et ma olen need kirjutanud, aga nad on kui vana nahk, mille ma olen maha ajanud," sõnas ta. Luuletuse sündi kirjeldab Parve sääraselt: "Vahel tundub, et sa üldse ei  tea, et see tekst su sees olemas on. Sel juhul ma isegi ei mäleta, kuidas ma selle teksti kirjutasin või mis mul üldse arus oli. Võib-olla varjukeha kirjutas."