Mirjam Parve debüütkogu "varjukeha" moodustab temaatiliselt ühtlase kogu, mida läbivateks joonteks on pidevalt kuskilt servast hargneva või hajuva enesesamasuse küsimused, elutunne, mis mõnikord on tühja kraanikausi või lössis rehvi kujuline, aga üritab siiski otsida usku inimlikkusesse eneses ja maailmas, ja lootus, et ka vaikse häälega öeldu võib vajalik olla. Algupäraste tekstidega on dialoogis tõlked ungari, inglise, saksa ja horvaadi keelest.

Mirjam Parve on luuletaja, tõlkija ja toimetaja. Ta on tõlkinud luulet ja proosat inglise, ungari ja saksa keelest, avaldanud tekste Loomingus, Vikerkaares, Värskes Rõhus ja Müürilehes.

Mirjam Parve on 2022. aasta Juhan Liivi preemia laureaat ja Siuru fondi stipendiaat.

Raamatu on toimetanud Tõnis Vilu, kujundanud Triinu Kööba, esikaane foto Ragne Schultsilt ning sisufotod Riina Lii Parvelt.

Katkend:

mu nimi ongi mu varjunimi
aga ma ei tea mis mu päris nimi on
olen ma troop või inimene
mu keha ongi mu varjukeha
aga ma ei tea
mis jääb ta taha. 

*

valgust on otsitud / hullematestki kohtadest

liha üritab lahkuda luudelt
nagu nõmedaks muutunud peolt
süda taganeb rinnakorvist
nagu silmaks pooltuttavat
märkamatult nihkumisi 

jah ma vist ei armasta elu
kusagilt tuleb see tahtmine
lumeks muutuda ja juba
ongi mu liikmed täis külma
rasket porist sulavett

ja ikka tahan vahel hiilida
nohinal uinuva elu ligi
varastada ta kehasooja
suruda külmad varbad
ta raskelt laotuva külje alla

millal ma ükskord lakkan
puude ilu isiklikult võtmast
kuidas ikkagi püsib see hing
paelaga kaelas