Kuigi Teinfeldt-Grinsi kodune keel on Kadrina murre, toetus ta raamatut koostades ka erinevatele allikatele – näiteks tutvus ta 1970. aastatel lindistatud salvestistega, kus vanemad naised ja mehed Kadrina murret kõnelesid.

Luuletaja rõhutas, et kuna ta ei ole keeleteadlane, sai kogu kirja pandud oma kodusest keeletunnetusest lähtuvalt. "Mul oli väga hea toimetaja Mirjam Parve, kellega sai päris palju nokitsetud ja mõeldud, kuidas võiks näiteks palatilatsiooni märkida," tõi ta välja.

Samuti oli mitu sellist sõna, mida saab nii üht- kui ka teistpidi öelda. Ta tõi välja, et näiteks kaob Kadina murdes H-täht sõna algusest ära. "Mul on ea olla, mitte hea olla," kirjeldas ta.

Luuletaja sõnas, et tema raamatuesitlusel võrdles üks härra murdekeelt vana lõhnaga. "Et kui sa avad riidekirstu ja sulle tuleb selline hõng, mis kohe meenutab esimesi suvesid vanaema juures või muud seesugust," kirjeldas ta. "See on väga hea näide ja väga hea viis, kuidas murdekeelt proovida kellelegi teisele seletada. Selles on võlu ja väge."

Uues luulekogus kirjutab Teinfeldt-Grins lapsepõlvest, Eesti suvest, luhtunud armastusest ja ühest kaduma läinud Eesti külast.

"Ma proovisingi nendes tekstivalikutes keskenduda sellele, mis päriselt kodus on. Et ma astun sammu tagasi ja ma proovin mõelda nendele mälupiltidele, mis mul silme ees on. Ega palju polegi vaja, et seda mälupilti edasi anda," selgitas ta.