*

Taevas särab mind nähes rõõmust
sest nooruses olen ma näinud
sünguses ja masenduses
ta hoolega peidetud südant

nii ma varjan ennast siin
aja kummalises tühimikus
päikese ja kuu
elu ja surma vahel

ja ma ei häbene 
et olen aina õnnelik -
elu vari ei saa mind siit
küll mitte kuidagi enam kätte

*

Päeval valgustab meie öid päike -
see kohutav päike
mis ei jäta ruumi
ei tähtedele ega unistustele

öö on kaotanud kindlameelsuse -
ta usub ehk veel oma tähti
aga mitte enam koitu
mis lõpetaks ta orjuse

nagu ka taeval pole põhjust
uskuda sinist...

üksnes lumi usub veel vahel
mu puhast hinge

*

Nagu tuul 
tahan ma pageda 
pimedusse 
valguse tulles

nagu tormituul 
mis kolistab aknaid 
ja keerutab lund 
pimedail tänavail 

kurb ilma põhjuseta 
ärev juba ärgates 
rahutus jalgades 
pimedail tänavail 

nagu tuul 
mille kurbus 
muutub veelgi sügavamaks
valguse tulles

*

Sinu surm mu sõber
on veel elus
keset teisi surmi

ta avab su vanade laulude
hõbedase võtmega
varjude varje

*

Nii nagu väike pilv
kui ta jõuab päikese ette
muudab päeva värve

või nagu mõni sõna
kui ta sipleb oma krampides
muudab ära luuletuse mõtte

toob mälestus ühest näost
kesk möödunud aasta surmi
mu elujõu tagasi
 

*

Kõik ilmed su näol
kõik su elatud tunnid
on kusagil hoitud alles

kõik mõtted ja sõnad
ootavad vaid ööd
et tulla tagasi

nad libisevad juba
vaikselt su varju
hämarail tänavail

nad muutuvad ärevaks
kui sa aegajalt komistad
ja nihkuvad sulle lähemale

sest nad loodavad saada rahu -
tõusta koos sinuga üles puude taha
kui sa väsid ja lõplikult murdud