*

Need vanade valgete
sammaste read
on mind nüüd
ära näinud

tornikell lööb hetke
mil hullus ja ettenägelikkus
kohtuvad minus
nagu suur ja väike seier

ja ma ei saa siit enam
mitte kuidagi välja -
mu paljad jalad on nüüd
igaviku savis kinni

*

Mõnda luuletust ei annagi
muudmoodi lugeda
kui vihma või päikese käes

või alasti rebitud öö all
kus pilvede kergus ja tähtede raskus
jahvatavad tuliseid sõnu

sosistada neid halastamatult
valgetesse marmorkõrvadesse
kõmisevatel mustadel mägedel

muinaskangelaste haudadesse
kirbelt lõhnavatesse kaljulõhedesse
täis heledaid õrnu õisi

*

Siin valgest kivist jumalate maal
ei ole ma muud
kui inimene

ja pole mul õieti muud maagiat
neile vastu panna
kui mu sõna

ning see hääl mis tuleb öösiti ülevalt
ja tuletab mulle meelde
mu elu mõtte

*

Mu sõnad elavad
ainult elusates silmades
surnutel pole nendega asja

ja ma võin uidata siin
või ujuda hilisõhtuses meres
lõunamaa taeva all

ja istuda paadisillal
ja unustada kõik sõnad
ja ainult ümiseda vaikselt

kuni sealtpoolt surma
tuleb vana sõber
ja paneb mulle käe õlale

*

Täna tundis mu nukrus end ära
suure koera silmades
kes lamab hommikuti
siin kirikuplatsil

nagu lapsepõlve lagunenud pesa
nagu oma nälginud mälestusi
surusin korraks ta pea
vastu oma jalga

koer niutsatas üllatusest
ning tuli minuga
mõned sammud kaasa

nagu oleks ta tundnud
et sügaval mu mälupõhjas
ootab mind mu lapsepõlve koer

*

Ma tahan et mu
siit kaugelt saadetud sõnad
silitaksid su rindu

et nad avaksid su silmad
nii nagu tähed avavad neid
pilvitutel öödel

sa ei kuulekski võib-olla mu sõnu -
võib-olla ei saaks neist aru
aga nad tungiksid sinusse

kui su unes lõtvunud põlved
liigsooja teki all
värisevad kergelt

ning Vahemere kuumad tuuled
sulatavad jääd
su akendel