Indrek Hirve luuletused. Kuus luuletust sõnast ja mõttest

Indrek Hirve värske luulepõimik vaatab tagasi, aga mitte ainult.
*
Ma tean et sa suudad
mind unustada -
sellepärast ma räägingi
nii julgelt
ja ma lasen oma mõtte lahti
vastu õhtutaevast
ja ta keerleb nagu münt
heleduse ja tumeduse vahel
nii nagu mõni sõna
keerleb sinu ja minu
huulte vahel
ja otsib oma tähendust
*
Loen oma vanu luuletusi
haruharva üle
ma ei teagi enam hästi
kes nad kirjutas
võib-olla ta ootab nüüd
kusagil kohvikus
et tuleksin kahetsedes
ta lauda tagasi
või on ta minust
kaugele ette jõudnud
elab oma mõttekat elu
ja ei mäletagi mind enam
ning kunagi kirja pandud
sõnade taha
on vahepeal pressinud
uued mõtted
võõrad vaenulikud mõtted
ilma lapsepõlvemälestuste
lihtsate vanade laulude
ja metsalõhnata
*
On sõnu mis saavad jõudu
omaenese sügavusest -
oma sügavama olemuse
soonilistest juurtest
või siis kahetähenduslikkuse
lepitatud pooltest
või isegi unustusest ja vaikusest
kõlava pealispinna all
et äkitsi liigutada
iseennast ja kuulajate hingi -
äratada uinunud kujutlus
ja vaibunud tahe
ning tuhmunud tõemeel
mis vaeb sündi ja surma
ja inimese eksiradu
nende vahel
*
Mu mõtted ei olene alati
pimedusest
nende ümber
nii nagu tähed
pöörlevad taevas
ka ilma ööta
sest vahel tulevad mõtted
varahommikul
nagu linnud
teevad tiiru
mu pea kohal
ja lendavad minema
ning ma panen silmad kinni
ja leian endas ühe teise
kindlama pimeduse
mis ei sõltu
tähtede tujukast tiirlemisest
ümber väsinud maa
*
Meie kibedaks muutunud aeg
koogutab enne koristust
oma raskeid päid
mineviku võsa
varjab veel välju
tumeda tuleviku eest
mu soonte võrgustik
otsib naha all taga
kadunud veene
mu lootus kaevub
tumesinise taeva
viimsesse soppi
*
Vahel tahab mu mõte
lihtsalt üksi olla -
külm ja täpne
vaikne aga terav
ära siis sina tule
mu pea on sinutagi
täis tahtmiste keerde
ja tunnete udu
öeldud sõnade puru
ja aimduste tolmu
mis kaob kui tähtede vahelt
puhub Jumala tuul
Toimetaja: Kaspar Viilup