*

Teravad varjud koopaseinal -
käed mis kobavad
jäsemete lootusetus puntras

lõkkevalgusest pimestatud silmad -
ning silmade poolt hüljatud
elavad valgused ja varjud

valgus hoiab endas
su keha raskust -
pimedus su liigutuste kiirust...

ning su liikumise tihedust
nagu kõiki su meeli
läbib katkematu liin -

õhku tardunud nool
kõige oleva keskpunktist
olematuse keskpunkti

*

Jätan täna habeme ajamata
ja värsid riimimata
et väikese mõõdetud lohakusega
teie tähelepanu köita

sest nii nagu kõik võimalik
on vaid osa võimatust
on ebatäiuslikkus vaid osa
suurest täiuslikkusest

ning sest lõpmatus peab vahel
jätma mulje lõplikkusest
et hajutada inimese hirmu
hinge surematuse ees

*

Mu magavad silmad
otsivad nüüd värve mujalt
sest nad on ärganud kaevude
ja koobaste pimedasse rägastikku

kus värvidel on salavarud -
kuhu heledad päevad
on kogunud aastaid
oma pimestavat tulevärki

et ehmatada
ühel hommikul valla
kogu maailma
uniseid silmi

*

Tuleviku pehme savi
mu sõrmede all
ei taha kuidagi võtta kuju

olen küll sõtkunud kokku
aegade pinge
ja hommikuudu sädeluse

madaldanud hääle mõtete põhjani
ning teravdanud pilgu üksnes sellele
mida veel ei ole

ent tulevikul on olematuses hea olla -
õrnas roosas valguses
mere kohal

*

Mu vaikus ja mu mõte
pakatavad üllatusest ja imetlusest
siin suurte tähtede all

nagu sügav vesi pimedas
jään ma seisma ning mu pinnal
suurenevad imetluse ringid

nagu sõnul väljendamatu ilukõne
nagu kuuldamatu välgulöök
valgustab see hetk mu vaikust

*

Äikese ajal
siin suurte mägede vahel
ei saa kunagi aru
kus on mürin ja kus kaja

kui välk lööb on väga vaikne
ja siis hakkab pihta -
kärgatus ja mürin ja kaja
mägede vahel

ning kui kaja lõpuks vaibub
on vaikus -
natuke vihmakrabinat aknal
ja kõik

kodus majade vahel mõtlen
kas kogu see lärm
ei olegi vaid kaja
kunagi päriselt olnust