*

Mu noorus möödus kuuvalgel
kuu avas keset öid
mu tugevaid veene

ja mu õnnetused tegid ruumi
õnnetundele mu südames -
mu igapäevased õnnetused tol ajal

kuu laotas oma varju
mu ahastustele -
oma ilusa varju

ning taganes hommikuks tähtede
põhjatusse maailma -
eeskujuks mu noorele hingele

*

Läbin üksindust
nagu oma noorust -
läbi teravate valguste
ja mustade varjude

ning läbi pehmete
suveõhtute
mis toidavad hinge
kasteniiskusega tüvedel -

nii libisen ma
mälestusest mälestusse
leppimisest leppimisse
enesest enesesse

helendusse milles
lahkunute hinged
varjavad mind
tähtede teravuse eest

*

Olevik joonistab
minu käega
tulevikku

ja joonistab siis
käsi südamel
mu minevikku

mille sõlmedes
viskleb ta ees
kogu mu hullus

näe ta võtab nüüd
käe südamelt -
ja joonistab veel

*

Nii nagu mina märgin vahel pliiatsiga
mõne kohtumise kuupäeva seinale
et see meelest ei läheks

teeb elu minusse
salajasi noatäkkeid
millele toetada mu saatus

vahel kirjutab aeg
mõne juba sünniga saadud märgi
silmale selgemaks

vahel tundub
et mõni täke minus
on kulunud madalamaks

ning vahel tundub isegi et suudan
endalegi ootamatu liigutusega
mõne märgi endas lõplikult kustutada

aeg võpatab ja paneb käe suule -
mitte keegi meist ei tea kui kaua
püsivad need märgid veel pärast meie surma

*

Mu elu on lõpuks hakanud mind kuulama -
ta püüab mõista
mu unustatud minevikku
ja varjatud tulevikku

tuult ja vett
tuld ja mulda
ja kivide tumma hingamist

mu elu on hakanud rääkima -
ta räägib vanas veinis
ja õhtuvalguses
ja mu taltsutamatus kurbuses

*

Mu peas on kaev
mis ulatub otse
mu südamesse

janused rändurid
istuvad aovalgel
ta ümber

ja joovad
suletud silmadega
ta sõnade vett -

alandlike ja hämmastunud
just hommikuudust ärganud
jahedate sõnade vett

ning äkki tundub
ühele neist hulkureist
et temagi on kaev -

kaev milles on varjul
veel tuhat kaevu -
iga sõna jaoks üks