Indrek Hirve luuletused. Kuus luuletust läbi une

Indrek Hirve seekordsed luuletused on kantud unest.
*
Mu une põhjas
kasvude vahel
on veel üks uni
vahel ulatub sööt
põhjamutta
suure pimeda kalani
kork väriseb siis
keset hajuvaid ringe
läbi terve heleda päeva
*
Mu mõtted vahetavad värvi -
hommikumõtted on valged
ja öömõtted mustad
ent vahel kui ma laskun
oma üksinduse kaevu
löövad ka need helendama
ning täpselt kaevusuu kohalt
saadab mulle üks täht
oma kauge märguande
*
Peegel mängib minuga täna
imelikke mänge -
neelab mind endasse
koos mu tõrkuva varjuga
vahetab mu keha
parema vastu -
lootes sellega vist
igavikku ära petta
ent sealpool on tuul
mis teeb siinpoolsuse naeruks
ning tähed mis muudavad mu silmad
taas kaugeks ja säravaks
*
Kustunud tähtede kurbus
peidab end sealpool
veel elavate tähtede hiilgust
mina lähen ära kaugele
heidan rannakividele selili
ning tunnen ennast üleval kodus
merevaikus juhatab teed
tühjuse teisele poolele
olematuse hõredasse tuulde
*
Maailmaruum
teeb ruumi
mu unele
nii nagu kitarr
teeb ruumi
su häälele
mu une ruumis
on veel üks ruum
täis põhjatut pimedust
nii nagu su hääle ruumis
on üks teine ruum
täis vaikust
*
Suur unine koer
ei taha veel ärgata
ta tahab mu unenäo põhjas
kuulata veel ühte lugu
näe nüüd ta teeb
ühe silma lahti
ja tõmbab käpaga
üle mu varvaste
talle ei meeldi kui mu lood
jõuavad kuhugi välja
ja hoopiski ei meeldi talle
nende õpetlikud lõpud
õige lugu peab voolama
nagu oja metsa all
nagu inimese elu
või uni
Toimetaja: Kaspar Viilup