*

Su ilu ei ole
tegelikult sinu oma -
ja ei ole ka su noorus
mida sa praegu peidad
oma naeratuse taha

ükskord ei kuule
sind enam kevad
ning isegi su suvi
keerab sügisesse

päike meelitab
ülikooli varjust välja
ikka uued ja uued tüdrukud -
sügis võtab neilt süütuse
ja talv nooruse

ning ka roosikaar
jääb siis lume all
ootama järgmist
kevadet

*

Mulle on armsad
nii paljud mälestused
et ma ei oska neid hoida lahus

nagu kutsikas närib
esikus kõiki saapaid
mäletan mina teid kõiki

ükshaaval ja korraga...
nii nagu Pedja ja Emajõgi
segavad veed ühiseks vooluks

seab mu mälu
tänutundes kokku
kõiki teid mu armsad

ning nõnda muutub minus
mõõdetav aeg
igavikuks

*

Veel tallamata lehed
kollaste laternate vahel
Inglisilla ja Baeri vahel
Aeglase surma ja elu vahel

all-linna lärmi
ja mu üksinduse vahel
üks ärevil minekuviibe
eikellegi käelt

mu vere ja mu esimese
varahommikuse mõtte vahel
hetk enesekaotust
millele toetub mu elu

*

Mu süda -
suur nukker loom
toomkiriku ukseavas
ajab sajandite liivas
igapäevasuse jälgi

öise taltsutamatuse jälgi
hommiku kahvatus näos
linna eksinud metsloomade
uudishimulikke jälgi
ajalikkuse tuhas

hulkuvate hingede
lõhnatuid ja kujutuid jälgi
langenud lehtede kohal
tulevaste surmade salamärke
mustadel tüvedel

*

Puuladvad kaovad udusse
varesed ei leia üles 
oma pesi

õhk on hingedest nii paks
et isegi kerge õhtune jahedus
ei pääse neist läbi

kogu külm
jahutab nüüd
mu sõrmede ärevust

*

Ööl on
mulle vist
midagi väga
olulist öelda

olen kuulatanud
kangialuste ees
olen seisatanud
uduste laternate all

aga öö sõnum
ei ole suutnud tungida
läbi äreva vere
mu südameni

mis hulgub
jumal-teab-kus
ja meenutab
taeva värve