*

Su nimi
peidab endas
omaenese kaja

nii nagu mu uni
peidab endas
su nime

*

Su suudlus katkestab äkki
mu armastuse rahuliku voogamise
nii nagu ilus mälestus
katkestab une

või nagu vaikus
mis tuleb eemalt
ühest teisest vaikusest
ei lase meil veel jääda magama

*

Alles siis
kui surun oma pea
vastu sinu oma
tunnen unustuse jõudu

sinu unustus
voolab minu omasse -
tühja ruumi
mälusagarate vahel

täis leebet hämarust -
nooruse armastust
valmis neelama endasse
tumedat tulevikku

*

Kui suveõhtune valgus
langeb läbi õnnelike vahtrate
annad sa ennast
minu hoolde 

sa tuleksid nagu Võrtsjärvest
nagu sügavalt hingav jõgi
taeva hiilgusest ääristatud
punaste pilvede all

ent sa oled suuremgi kui jõgi -
teadmata oma ilu sügavust
voolad sa minu kui
Peipsi poole

*

Pimeduse küpseid ploome
ja varju õunu su lapsepõlve aiast
peame ajama valguse mahlaks

et see voolaks üle su käte
ning muudaks need heledaiks
õiteks teispool marjapõõsaid

just nii nagu sa elad oma und
nii nagu sa sööd õunu seal
seestpoolt väljapoole

tilk tilgalt muutudes mahlaks
sõna sõnalt luuletuseks
õhtuhämaral paberil

*

(Nerudalt laenatud motiivile)

Pisike lill - pisike ja paljas -
su jahe jalg
puudutab teki all pimedas
mu jalga

ning kõik kunagi kirjutatud luuletused
hakkavad äkki
läbi mu une poikvel uste
rääkima

nii leiab mu uni
viimaks üles
oma sügavama mõtte -
oma salamälu