*

Päevade ja nädalate koerapulm
siin vanade müüride vahel
hämmastunud sajandite
siniste silmade all

ühe õõnsa aasta ülemvõim
mille lämmatavas haardes
ma ei tunne enam ära
oma südamelinna tuksumist

*

Kui taevas jääb õhtuti vakka
et kuulata mu vaikset sisekõnet –
kahekõnet kurbuse ja loojangu
tuule ja ärevuse vahel
keerleb kogu mu kurbus
seal üleval aina edasi

ma võin ju minna
kõrge taeva
sügava sinise eest
siia puude alla varju –
aga ma ei oska
ilma temata elada

*

Ülevalt võlvilt
kukub vahel
mõni ülearune kivi alla

aga meie ei saa kuhugi langeda
sest meid ei ole mitte kunagi
sinna üles viidudki

oleme kui kidurad pargipuud siin all
kes ei ulatu
oma päikese ja vihmani

ning isegi meie sõnad on
vaid krambid
januses kõris

*

Mõned piisad laual
jaheneval õhtul
Rüütli tänaval –

mõned piisad
mis tulevad ülevalt
ning uuristavad mu mõtteid

saavad neilt siis äkki uut jõudu
et läbi tiheneva hämaruse
tuletada mulle meelde

tähti pilvede kohal
taeva hõõguvat tumedust
ja mu mõtete kunagist sügavust

*

Roosiaia rooside lõhn
muutub mu sõõrmetes
mu mõteteks

kõik on korraga koos ühes hetkes –
mu elu ja mu surm
ja mu armastus

koos ühes valguses ja lõhnas –
nii nagu kõik mu elu hetked
on koos igavikus

*

Öö mõte
libiseb salaja
ilmaruumist
minu mõtetesse

nagu osava käega
ent hoolimatult löödud
tennisepall
mu mõtete võrgustikku

või nii nagu ma ise
varasel hommikutunnil
kannan endas tühjadel tänavatel
selle linna üdi